1 a 6k poisslaps käitub meelega halvasti siis, kui ma keelan midagi talle või riidlen temaga. Näiteks, ta näksab mind õlast. Mina ütlen selge ja kurja häälega: "Ei tohi hammustada, emmel on valus kui sa hammustad". Seepeale hakkab tema mind just veel suurema "isuga" hammustama. Vahest veel naerab ka. See, et mina keelan, teeb talle nii palju nalja, et ...mõtlen, kas mul on üldse mõtet keelamise ja riidlemisega jännata? Samas pean ju talle teada andma, milline käitumine on lubamatu. Tema aga muudkui naerab ja hammustab uuesti.
Või näiteks, kui tema küsib mingit isa tööriista ja mina seepeale ütlen: "Ei, seda me ei võta!" kohe, kui sõina "EI" kuuleb, viskub kõhuli maha, nutab, siis jooksem minu juurde ja hammustab mind, teades, et seda ei tohi teha. Vahest on selline tunne, et ta teeb kõik "keelatud asjad" ära, mis tal sel hetkel meelde tulevad. Kohe nagu kiusu pärast.
Ma ei tea, kuidas oleks õigem käituda sellistes situatsioonides?
Panete tähele, et keelamine ja riidlemine ei toimi, see on tõsi. Küll ei saa nõustuda väitega, et laps käitub meelega halvasti. Iga lapse käitumise taga on mingi tema vajadus, mida ta üritab teostada. Nt. soovib tähelepanu, tahab rahuldada oma uudishimu. Pealegi on inimeste alateadvusele „ei“ arusaamatu täheühend. Palun, ärge mõelge praegu mahla pritsivale sidrunile! Ma ju palusin, miks te ikka mõtlete? Just nii toimib ka „Ära hammusta!“, pinnale jääb „Hammusta!“ Kavalam on pakkuda mõni muu tegevus või objekt hammustamiseks (padi, tekk vms.). „Mul on valis, aga padi ei tunne valu.“
Laps mõistab Teid paremini kui kasutate mina-keelt, s.o.: „Mul on valus, kui sa mind hammustad. Ma saan pahaseks.“ Järgmise katse ajal peaks mina-sõnumit kordama ja välistama hammustamise võimaluse füüsiliselt, nt. seisma püsti, astuma kõrvale, tõstma lapse võrevoodisse või maneeži.
Lapsed väsivad kiiresti oma igapäevastest mänguasjadest, siit ka huvi tööriistade, keedupottide, tühja taara, prügiämbrite jms. vastu. Üks võimalus probleem lahendada, on ümbruse muutmine. See võib olla osade mänguasjade „puhkusele“ saatmine nädalakeseks või paariks, et nad siis jälle uudsuse võluga katta. Kaaluda tasub ka selliseid tänuväärt abiliste nagu tühjad ja puhtad karbid, niidirullid jms. kasutamist.
Et last mitte kindla „ei"-ga endast välja viia, on kasulik anda talle teada, et saate ta palvest aru ning pakkuda altenatiivi. „Sa tahad isa haamit, palun võta parem minu vispel.“ On sama põnev, aga ohutu.
Oluline on, et kindel "EI" jääks nö. absoluutsete keeldude tarvis. Need on seotud elektripistikute, kuuma pliidi või triikrauga, üksinda trepist minemisega. See on selge, kategooriline ja järelandmatu "ei".
