Tere.Meil on probleem 3-aastase raevuhoogudega.Probleemid algasid teise lapse sünniga(praegu 10 kuune),alguses oli kõik hästi,aga siis algas väikevenna löömine.Ju ta nägi temas konkurenti,kes tema mänguasju puutub ja rohkem tähelepanu saab.Me küll püüdsime temaga palju tegeleda ja tähelepanu pöörata ja rääkida,kasutusele võtsime ka mina-keele.Asi paranes ja löömist esineb harvem,aga nüüd on laps muutund väga jonnakaks,päevas esineb 5-6 jonnihoogu,teatab,et ta tahab vennat või kedagi lüüa,peksab käsi vastu maad või kappe,lööb ka pead vastu seina.Samas jälle kallistab oma vennat ja teatab,et ära muretse,ma rohkem ei tee. Kas asi võib olla ka selles,et ta ei maga enam lõunaund.Mida peaks tegema,et tagasi saada see lõbus ja elurõõmus laps
Soovite, et teie laps võiks tunda elust ja oma perekonnast rõõmu ning teile teeb muret, temas on segadust ja vastuolulisi tundeid. Te kirjeldate oma kirjas mitmeid jonnihoogude võimalikke põhjuseid – venna sünd, tähelepanust ilma jäämise hirm, päevase puhkuseaja ära jääma. Saan aru, et olete püüdnud oma last igati toetada, talle teadlikult rohkem tähelepanu pöörates, mina-keeles rääkides. Ma arvan, et kõige olulisem tugi ongi lapsele juba see, et te olete püüdnud mõista tema halva käitumise taga olevat hirmu või muret.
Tundub, et teie lapse käitumist võib mõjutada peamiselt kaks olulist asja. Esiteks venna sünd, millega tal on olnud vaja harjuda ja milles te olete teda ka aidanud. Teiseks on 2-3 aastasel lapsel käsil väga oluline psühholoogiline arenguperiood. Selles vanuses hakkab areneb iseseisvumine. Laps avastab oma tahte ja hakkab sellega eksperimenteerima. Ta ei ole enam nõus kõigega, mida vanemad tahavad ja katsetab oma tahte väljendamist. Vanemad kogevad tahte väljendusi jonnihoogudena. Vanematele on see aeg keeruline, sest lapsel on tahtmised, kuid puudub elukogemus, mistõttu tekib võitlus vanema ja lapse tahte vahel. Laps vajab, et tema tahtmisi ei häbistata ja samas vajab ta kogeda vanemate piire ja õppida läbi selle tasa-pisi maailma tundma.
Mida diplomaatilisem ja selgem suudab vanem oma suunamises ning oma piirides olla, seda kergemini see aeg mõlema jaoks möödub. Muidugi mängib olulist rolli ka lapse loomupärane temperament, mis teeb mõne vanema elu lihtsamaks ja teise oma keerulisemaks. Mina-keel aitab konfliktse olukorra puhul vanemal väljendada oma piire ja eelistusi ilma võimu kasutamata. Selline suhtlusviis vähendab pingeid ja suurendab selgust. Mina-keeles puuduvad lapse jaoks alandavad hinnangud. Seetõttu lapse agressiivne käitumine vähenebki. Saan aru, et mina-keele mõju olete kogenud.
Lisaks aitab lapse pingeid vähendada, kui sõnastate ümber selle, mida teie arvates laps tunneb ja tegelikult tahab, kui ta jonnib või halvasti käitub. Seda nimetatakse Gordoni perekoolis aktiivseks kuulamiseks. Vanem püüab vaadata läbi halva käitumise ja tajuda lapse tegelikke vajadusi. Vanem sõnastab lapse tegelikud vajadused ja laps kinnitab või täpsustab vanema arusaama. Sellises protsessis õpib laps ennast sügavamalt mõistma ning halva tunde korral end sõnadega väljendama, selle asemel, et lüüa ja muul viisil vägivalda kasutada.
Te ütlete, et tahate tagasi elurõõmsat ja lõbusat last. Arengu seaduspärasustest lähtudes võib öelda, et iseseisvumisest tuleneva põnevuse ja elevuse suurenemisega kaasneb alati ka teatava ebakindluse või üksinduse suurenemine. Koos rõõmuga kaasneb ka teatav loomulik valu. Selliseid üleminekuid on inimese elus mitmeid ja need perioodid nõuavad lihtsalt aega harjumiseks ja lähedaste toetust.
Kui soovite oma lapse toetamiseks veel ideid, siis aktiivse kuulamise kohta võite lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ ja Faberi ja Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid“. Jonnihoogudest ja nutmisest üldiselt kirjutab väga hästi A. Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“.
Kokkuvõttes soovitan jätkata seda, mida juba teete ja lisada ka lapse aktiivset kuulamist nendel hetkedel, kui lapsel on tugevad tunded. Lisaks soovitan mõelda, kas saaksite oma naisega veel rohkem ka hoolitseda oma vajaduste eest ning teha neid asju, mis teid rõõmustavad. Piisavalt rahulolevad, rõõmsad ja puhanud vanemad loovad kodus armastava õhkkonna, milles on lapsel lihtsam oma keerulisest arenguetapist läbi tulla. Kui vanemate vajadused on piisavalt rahuldatud, suudavad nad lapse nutu ja jonnihoogudele rahulikumalt ja toetavamalt reageerida. Edu teile!
