Minu kolmeaastane tütar ei taha potil kakal käia. Mure on kestnud juba 2 aastat, ta pole juba algusest saadik potil tahtnud olla. Põhjuseks sai kõhukinnisus, mis tekkis riisi ja jahutoodete söömisel. Samuti sõi ta väga hea meelega piimatooteid. Kakamine tekitas valu, sest ta hoidis kinni ega kakanud mitu päeva ja kaka oli väga suur. Oleme käinud ühel korral kiirabis, sest ühekordne Microlax ei aidanud. Ravimiks on olnud duphalac ja paari korral aastas mikrolax. Aja jooksul oleme söömist jälginud ja mittesobivad toiduained eemaldanud menüüst.
Olukord viimasel aastal - pissil käib väga ilusti, aga kakale ei taha minna, poeb laua alla, hoiab kinni. Üle 3-4 päeva peab ikkagi suure häda ja kisaga häda ära tegema. Kuu aega tagasi käisime lastearsti juures, kes määras valgejahuvaba ja vähese piimatoodetega dieedi. Enne sööki pool tundi võtab ta väikse supilusikaga vaseliiniõli. Hea on see, et kaka on vedel ja ei tekita valu ja ta ka ütleb , et pole valus. Ikkagi hioab ta kinni, ega taha potile minna. Ta määrib mitu korda päevas püksid ära. Lõpuks teeb ta kaka mitme päeva tagant ära ja siis ta on uhke ja siis saab arvutis mängu mängida. Minul ja lapse isal on aga närvid päris pingul, sest ta ei kuula, mis iganes me räägime. Teame, et tulemusi peab kaua ootama, st et kuu aega on veel vähe aega probleemi lahenemiseni. Kuigi teame, et ei tohi karistada, siis oleme teda kauem potil lasknud istuda, sellest pole abi olnud. Ikkagi ta teeb ikka siis, kui enam miski ei aita ja kaka lihtsalt nö tungib välja. Üks nipp on mul see, et ei panegi talle pükse jalga, siis on ta hädas, et saab mustaks ja jookseb potile. Oleme väga kannatlikult kõike rääkinud temaga, igat pidi proovinud, aga mõistus on otsas. Loodan vaid suvele, kui saan soojaga ta palja pepuga hoida. Arst keelas ka kauem kui viis minutit istuda potil, aga seda on raske teha. On olemas ka saatekiri psühholoogile, keda ma praegu otsin. Sügisel läheb tütar lasteaeda ja see oleks seal päris suur probleem. Meie elu koosnebki kakamisest ja söömisest, sest ka söögiga ta on valiv.
Ehk saaksite nõu anda! Ps! Just praegu sai ta kakaga hakkama! tubli tüdruk! Aga homme läheb sama lugu edasi.
Tore, et kaks aastat kestnud mures on praeguseks ka leevendust, vähemalt ei ole lapsele kakamine enam valus. Kõik nõuanded, mida arstid on soovitanud, neid on mõistlik jätkata, nii toitmumisega kui ka potiga. Pott peaks olema tõesti vaid nö asja pärast ja pikalt seal istumine ei aita.
Kuid ilmselt on negatiivsed seosed aeglased lahtuma. Kui laps kogeb, et midagi halba ei juhtu, valus ei ole, ta ise ka on ju uhke, kui asi õnnestub, siis ajapikku võib probleem ka laheneda. Mida te ka ei teeks, peaks see lapsele mõjuma rahustavalt. Näiteks kui laps tajub, et kakamine on vanematele suur mure, see teeb neid vahel pahaseks, nad ärrituvad, ajavad teda taga, sunnivad jne. siis see teeb asja tüdrukule vaid keerulisemaks. Nii nagu ei tohiks last mingil moel karistada (ka kriitika, etteheide võib olla karistus), ei ole mõistlik ka last premeerida kakamise eest (nt arvutiga). Võiks proovida käituda võimalikult loomulikult, siis hakkab ka laps suhtuma potti kakamisse loomulikult. See tähendaks, et märkate õnnestumist (veidi rahulolu väljendada on kohane), kuid sellega võiks asjad piirduda. Kui laps mõistab, et kõik teevad nii (nii suured kui väiksed inimesed), sellega ei kaasne liialt tähelepanu, kakamine ei ole mingi sündmus, mis oleks hea või halb, siis kaob ka teemaga seotud pinge lapses. Praegu ta kogeb, et peres on teema liialt tähtis, tal on liialt suur vastutus teha teile meelehead ja see on juba iseenesest talle pingutav, millega on raske toime tulla ja kujunevad välja ebaloomulikud seosed.
Rõõmustav, et asi õnnestub juba paremini. Nüüd suvel võite lihtsalt jälgida, mis aitab ja mis hoopis tekitab raskusi ning kindlasti võtta asja rahulikult. Ja ei tee ka paha, kui keskendute mõnda aega rohkem millegi muule, mis on lapsega seotud, nt olla temaga koos, leida huvitavaid tegevusi, mängida, leida viise talle rõõmu ja tähelepanu pakkuda, sh nii füüsiliselt kui emotsionaalselt, siis tunneb end laps kindlamana ja suudab tunnetada ja kontrollida paremini ka oma kehareatksioone.
Kui mure siiski ei leevene, siis ikka jääb võimalus pöörduda ka psühholoogi poole.
