TERE
Mureks on viieaastane tütar(mais saab kuus) , kellega on millegi pärast suhted sassi läinud. Nüüd on jonn iga asja peale, ei taha lasteaeda ja ei taha tantsutrennis käia. Lasteaiaga on meil sellised jonnihood juba sõimest saati, kord on kõik normaalne, kord on selline nutt lahti igal hommikul nii kodus kui lasteaias. Ja kui ma küsin, et milles probleem, siis vastab et lasteaias on selline lärm. Kodus on meil muidugi vaiksem, sest kodus elame kolmekesi, ema laps ja vanaema. Kuigi aeg-ajalt kui ma selle jonnipeale ikka vihaseks saaan siis on kisa ikka minupoolne ka väga väga kõva. Nüüd olen juba ise ka nii endastväljas , et ei tea kohe mida teha. Ei taha ju, et laps lsteaeda kurvaks ja nutuseks jääks aga samas ei oska nagu midagi teha ka.
Tänades Maria
Inimene käitub ikka vajadusepõhiselt, nii et kõik see, mis avaldub käitumise (näiteks jonnimise ehk nutmise kaudu), on seotud tema tunnete ja vajadustega. Kehatunded annavad meile märku sellest, et midagi on puudu, ent kuna lapsel - ja täiskasvanulgi - on tihti keerukas oma tunnetest aru saada ja neist rääkida, siis ta lihtsalt käitub mingil moel, püüdes nii teistele märku anda oma hädasolekust. Üldisem reegel on, et mida hullemini laps käitub, seda suuremas hädas ta on.
Kui keegi on hädas, on hädavajalik abistav oskus kuulamine, mõtlen siin tõelist tähelepanelikku kuulamist, mille põhihoiak on, et teil on aega ja tahtmist lapsest aru saada, teda tõeliselt mõista. Kuulamise ajal ei maksa sekkuda oma arvamuse või ettepanekutega, lihtsalt kuulake, mida laps mõtleb-ütleb, ja püüdke tema öeldut ümber sõnastada, et olla kindel, et olete õigesti aru saanud või kui tahate täpsustada. Alles siis, kui laps on saanud rahulikult rääkida, saate jutuks võtta selle, mida laps tahaks, et teie teeksite, või mida te kumbki saaks teha teisiti, et laps ennast paremini tunneks nii kodus kui ka lasteaias.
Kui laps saab aru, et teda on mõistetud ja et tema häda võetakse tõsiselt, ta enamasti rahuneb, ja alles siis saavad laps ja vanem teha koostööd, et mõelda välja lahendusvariandid.
Lapse kasvatamise juures on oluline täiskasvanu mõistvus, kannatlikkus ja hoolivus. Kui lähete lapse käitumise peale endast välja, on oluline mõelda iseendale. Kuidas on kaetud teie isiklikud vajadused? Kui rahul olete oma lähisuhetega, tööga? On teil hobid, mis meelt lahutavad, oma aeg nende jaoks? Lapsevanem, kelle enda vajadused on suures piires kaetud, reageerib ka lapse mittesallitava käitumise peale rahulikult, paneb piire armastavalt, suudab aktsepteerida lapse tundeavaldusi. Palun seiske selle eest, et teie enda tass oleks täis, nii seisate kõige paremini oma lapse arengu eest.
