Mure tuttava (üksikema, kellel pole arvatavasti ka head pererolli olnud perekonnas) 3 lapsega: 4,5aastane neiu, 9aastane neiu ja 11aastane poiss.
Kõige suuremem mure 11aastase poisiga, et on väga püsimatu e. suuda ka paari minutit paigal olla, on sõnakuulmatu, .....sõjakas.
Pidevalt lapsed kaklevad omavahel, jalgadega löömised, vandumised jne. Eks see ole koolis ja ühiskonnast tingitav.
Suuremad õppivad koolis päris korralikul, küll eri koolides,kus lihtsam õppe programm aga pidid olema korralikumad klassis.
Suur mure on: kui kodus õppimine ei tule välja siis poiss taob oma pead, vihastades kiigutab end või taob pead vastu diivani seljatuge.
Suurem tüdruk pole veel sedasi teinud,või pole täheldanud/näinud.
Kõige kahjum on et seda kiigutamist ja pea vastu patja tagumist teeb ka pisem-neiu. Ei oska nagu oma solvumistega ja enese rahustamisega hakkama saamisega.
Teie kui peretuttava osavõtlikkus on imetlusväärne ja sooviksin väga, et saaksite seda ema toetada lastega tegelemisel. Päris keeuline on kirja teel midagi olulist öelda, mis seletaks laste kirjeldatud käitumist (pea tagumine, kiigutamine).Üks on aga kindel, et ema või keegi teine, kes lastele lähedane ja oma, saaks sellistel puhkudel , kui laps vajab lohutamist, tugevate tunnetaga toimetulekut, tema juures olla ja ka otseselt füüislist kontakti ja seeläbi rahusamist pakkuda. On ka olukordi ja lapsi, keda sülle võtmine ja kallistamine ei rahusta, kuid kindlasti vajavad lapsed turvatunnet ja rahulik täiskasvanud saab seda kõige paremini pakkuda. Kindalsti ei õpi lapsed solvumiste ja teise tunnetega toimetulekut, kui neid nende tunnete eest karistada, hirmutada või üksi jätta. Kõige loomulikum viis oleks lastel õppida tunnetaga toimetulekut eeskuju kaudu, st kui nad näevad, kogevad, kuidas seda ema ja teised teevad. Sama ka teiste olukordade kohta. Praegu olete lisaks mures ka selliste käitumsitega nagu kaklemine, löömine ja vandumine. Küllap on neile ka reageeritud ja selgitatud, et see ei ole kohane. Lisaks tuleb kindlasti ka jälgima, et lapsi ümbritsevad täiskasvanud ei teeks sama ja oskaskid oma rahulolematust ja pahameelt väljendada teisi solvamata, vandumata, ilma agressiivsuseta.
Tore on lugeda, et suurematel läheb koolis kenasti, nii õppimise kui käitumsiega. Seega neil olemas enesekontroll ja küllap on ka koolis midagi sellist, mis seda soosib ja toetab.
Kui teie mure selle pere pärast siiski jätkub, näete, et lapsed taovad oma pead, on liialt agressiivsed või on koguni oht, et keegi saab viga, siis kindlasti võiks konsulteerida mõne spetsialistikga, julgustada emal keelgi poole pöördada, selleks sobib näiteks ka perearst.
