Mure siis järgmine ,kodus kasvab just 9a saanud tütar ja 6k tütar .Suurem tütar on täiesti käest ära .Ma olen püüdnud talle sisendada et nad mõlemad on mulle olulised ja ta teab seda aga kohe kui palun tal oma tuba korda teha ,juukseid kammida või hambaid pesta (ühesõnga midagi teha ,mis talle meelepärane ei ole), siis läheb põrgu lahti hakkab karjuma et ei te ja et miks ta peakski jne.Siis püüan olla kannatlik ja rahulik öelda nii umbes 5 korda ja siis hakkab mu hääl aina kõvemaks minema ja tema oma ka ja siis ongi käes hetk ,kus me lihtsalt karjume üksteise peale aga palutud asju ta ikka ära ei tee.Ja siis mingil hetkel on ta hakanud ka ropendama ja ei häbene neid sõnu ka kodus valjult demostreerida ,kuna teab et see viib mind endast välja ja viimasel ajal on asi juba niikaugel ,et ta on saanud juba tutistada ja vitsa kuna ta lihtsalt ei kuula ja ei tee.Aga karistuse saabudes hakkab karjuma ,et ma ei armasta teda ja tahan talle ainult halba.
Nüüd on ta hakanud saama koolis kahtesid ja varjab seda minu eest niikaua kui ma siis e-koolist avastan . Trennis ka enam käia ei taha ,kuid saime siis kokkuleppele ,et käib aasta lõpuni ,kuid nüüd treener helistas,et pole teda ammu näinud.
Olen proovinud ,et teeme koos midagi siis ta ei viitsi ja ei taha .Olen ise väga väikese kannatusega .Nii ,et talun mingi aeg tema halba käitumist ja siis ei suuda enam ja plahvatan .
Olen pannud teda koduaresti ,keelanud teleka vaatamise ja arvutis olemise siis ta hakkab kõigepealt kauplema ,et kui ta nüüd teeb seda siis kas ta enam ei ole koduarestis jne.Kui see ei aita siis hakkab provotseerima asjadega ,mida teab et mind endast välja viivad. Isa töötab meil Soomes ja on enamus ajast ära,kui asi on juba täitsa hull siis ta helistab tütrele ja siia läheb asi natukeseks paremaks aga mitte kauaks.
Ei tea enam tõesti mida teha juba selline tunne ärgates ,et mis siis täna saama hakkab?Kas meil oleks vaja psühholoogi abi?
Kirja lugedes tundub mulle, et kõige enam on teil vaja rahuneda ja mõelda, mis on see teie elus, mis ärritab, teeb kurvaks, teeb pahameelt, äratab rahulolematuse, paneb plahvatama jms. Jätke esialgu tütar kõrvale, ja uurige iseend: millised teie vajadused naisena, isiksusena, oma eriala esindajana, abikaasana on rahuldamata. Kui leiate midagi, püüdke seista selle eest, et midagigi puuduolevast saaks kaetud. Kui teie isiklikud vajadused on rohkem kaetud, siis suhtute ümbritsevasse maailma ja kaasinimestesse, sh tütre käitumisse, palju leebemalt, mõistvamalt ja rahulikumalt. Kui te enda eest ei seisa, siis saab laps (ilmselt ka mees) vähemalt osaliselt oma kaela kogu teie rahulolematuse ja probleemid ei lõpe ega lõpe.
Teie laps on hädas. Ta vajab abi. Lõpetage jõu kasutamine – keelamine, arest, karjumine, füüsiline vägivald. See ei aita. Teie laps vajab konkreetseid kokkuleppeid ja piire, mis on pandud paika rahulikult, mõjusalt ja armastavalt. Inimene käitub vajaduse põhiselt. Jõu kasutamine loob ainult vastujõu, laps võib küll hirmust kuuletuda, kuid see ei võta ära tema vajadust. Karistuse mõju on ajutine, see ei toimi (seda olete kogenud), ja ühel päeval on laps teiega ühepikkune, ta paneb teid ennast nurka ja murrab vitsa pooleks. See ei ole pääsetee. Kõige kurvem selle loo juures on, et jõu kasutamine tapab usalduse ja lõpuks ka armastuse. Seda ei soovi ükski vanem, mitte ükski laps.
Seda, et laps on teile kallis, ei saa sisendada. Seda saab käituda. Laps ei usu deklaratsioone, laps usub teie armastavat käitumist. See tähendab, et soostute last kuulama, püüate temast aru saada, et lahendusi otsides lähevad loosi ka tema lahendused ja ettepanekud. Kui te peate oma lapsest lugu ja pakute talle koostööd, olles selles käitumises siiras ja aus, siis üsna pea märkate, et ka laps on valmis tegema koostööd ja kuulama teid.
