Kodus on kasvamas 8-aastane tütar. Usun, et tema ongi selline laps, keda tihti nimetatakse "musterlapseks". Ta on heatahtlik, siiras, kuulab sõna, ei vaidle vastu, ei löö, ei karju jne. jne.jne.
Mure tegelikult aga peitubki selle "hea lapse olemise" taga.
Nõrkushetkedel lööb väga tugevalt välja lapse madal enesehinnang. Ta nutab lohutamatult ja on endast täiesti väljas ning korrutab; ma olen loll, ma olen nii loll ja nii halb tütar teile.
Seda on näha, et ta mõtleb neid sõnu täie tõsidusega.
Peale sellist lohutamatut nuttu oleme alati rääkinud, et see ei ole tõsi ja ta on väga tubli ja hea jne.jne.jne
Mida peaks tegema ja kuidas käituma, et lapse enesehinnangut tõsta?
Oleme alati kiitnud teda, rääkinud ja kuulanud. Kindlasti nende tegevuste juurde oleme lisanud ka midagi negatiivset, mille tõttu laps püüdleb musterlapseks olemise poole ja kui see ei õnnestu mingil hetkel, siis on ta endast täiesti väljas.
Mida peaksime tegema? Kas on võimalik 8- aastase puhul midagi põhjapanevalt muuta?
Kaalun varianti temaga psühholoogi juurde minna, kas see on teema, mis vajaks püshholoogi abi?
Nii musterlapsed kui ka nn väga pahad lapsed on tihti need lapsed, kes on mingil moel hädas, aga ei oska seda muul moel väljendada kui hea olemise kaudu või siis halb olemise kaudu. Muidugi on tore, kui kodus kasvab heatahtlik, siiras ja sõnakuulelik laps. Ent mis peitub siis „ma olen loll ja halb“ ning lohutamatu nutu taga n-ö nõrkushetkel?
Mul on tahtmine kõigepealt võtta kinni sõnast „nõrkushetk“. On väga oluline, et lapsel oleks võimalus väljendada oma ükskõik milliseid tundeid turvaliselt, ilma tõrjumist ja mõistmatust kohtamata. Tunded ja ka nende väljanäitamine kuuluvad lahutamatult inimeseks olemise juurde – kuidas me ise ja teisedki muidu aru saaks, mis meis tegelikult toimub? Kahjuks on meie kultuuriruumis levinud arusaam, et see, kes tundeid talitseda ei mõista, on nõrk. Nii et esimene asi, mida saate lapse abistamiseks teha, on tema tunnete aktsepteerimine. Kui laps tunneb ennast rumala ja halvana, teie aga kinnitate talle, et see pole sugugi nii, siis annate lapsele edasi sõnumi, et see, mis laps tunneb, pole tähtis ega õige. See on üks põhjus enesehinnangu langemises: minuga on kõik valesti.
Püüdke lapse tundeid empaatiliselt tagasi peegeldada sel moel, et sõnastatud saaks see, mida te lapse sõnade taga arvate olevat: sulle tundub, et sa ei tea seda, mida peaksid teadma; sulle tundub, et oled rumal; sulle tundub, et meie isaga tahaksime paremat last... vms, kui teil on aeg aja tahtmist last kuulata, siis seesuguse peegeldava kuulamise-jutuajamise ja lapse tunnete mõistmise sõnastamise kaudu võite samm-sammult üheskoos jõuda selleni, mille pärast laps tegelikult muretseb. Seejärel saate mõelda, kuidas seda olukorda lahendada – mida saate teha teie teisiti, mida laps ise. Asjalikest asjadest ei maksa rääkida enne, kui emotsioonid on rahunenud.
Igale inimesele – ja kes see lapski muu on, kui üks väike inimene – on tähtis olla aktsepteeritud sellisena, nagu ta on. Eneseväärtustunde aluse saavad lapsed kaasa kodust, vanemate käitumine annab neile pidevat teavet selle kohta, kui väärtuslikud, tähtsad, aktsepteeritud nad on – või ei ole. Laps vajab palju kinnitusi sellele, et on armastatud just sellisena, nagu ta on. Ja lapsed on väga tundlikud, isegi kui meie tunnustuse taga on üks väike „aga“, võib see tunnustuse tühistada. Ka sel juhul, kui lapse käitumine on teile vastuvõetamatu, saate oma piire näidata lapse eneseäärikust hoidvalt. Kui räägite vastuvõetamatust käitumisest kui millestki, mis tekitab teile probleemi, mõjutab teid, tekitab mingeid tundeid teis - mitte ei ole lapse viga või süü, on lapsel lihtsam teie soove aktsepteerida ja samas enda minapilti väärikana hoida.
Lisaks: üks asi on see, kui kinnitame lapsele verbaalselt: sa oled kallis, armastan sind, sa tegid seda hästi jne. Ent kui verbaalsetel sõnumitel pole käitumuslikku kinnitust, siis lapsel on raske neid uskuda. Armastussõnumite muutmine armastavaks käitumiseks tähendab aja leidmist lapse jaoks, emotsionaalset kohaolekut, lapse piiride ja vajaduste arvestamist iseenda piiride ja vajaduste näitamise kõrval. Lapse arvamuse küsimine ja eakohaste otsuste teha laskmine lapsel endal on väga oluline, selle kaudu saab laps aru, et ka tema arvamus, tema ettepanekud, tema protest, tema tunded on olulised – jälle üks enesehinnangu tõusmise koht.
Nii et kõige olulisem nõuanne on võtta lapse pealt pinge, et ta peab olema musterlaps – ei pea, see on liialt suur koormus ükskõik kellele.
