Oleme ka perekoolis arutanud, millised head kavatsused lastevanematel oma laste karistamisel on. Vanemad ju tahavad ikka, et nende lastest korralikud inimesed kasvavad. Arvatakse, et kui minust on korralik inimene saanud, kuigi sain lapsena nahapeale, ju sellest siis ikka abi on. Mõtleme ikka, et kui poleks karistatud, võinuks me olla hullemad.Paraku ei tea keegi meist, kuipalju tervemad ja tasakaalukamad jms. me võinuks olla.
Sõnadest piisab lapse suunamiseks ja mõjutamiseks. Vanematel on laste üle suur mõjuvõim. Lapsed tahavad olla head ja vanematega arvestada. Kui vanem kasutab oma vanemlikku autoriteeti teadlikult ja südamega, on eelkõige inimene, kes suhtub oma lapsesse lugupidavalt, on ka tema mõju lapsele suurem. Mida rohkem lapsevanem käitub autoritaarselt, seda väiksemaks jääb mõju, kahjustuvad omavahelised suhted ja lapse enesehinnang. Laps võib küll sõna kuulata (hirmust karistuse ees või arglikkusest), kuid selline kuulekus on midagi muud, kui lapse teadlik otsustus midagi teha või tegemata jätta.
Oma aruteludes oleme väga erinevate inimestega jõudnud ikka samale järeldusele: kasulik kavatsus, miks vanemad karistavad, on piiride seadmine lapse soovimatule käitumisele ja lapse suunamine, soov, et laps hakkaks ise mõtlema ja aru saama, millised käitumised sobivad ja millised mitte. Perekooli oskused võimaldavad kõike seda teha mõjusalt ja sõnadega. Rõõm on tõdeda, millise rõõmu ja rahuloluga vanemad jagavad kursuslastega oma kogemusi õpitud oskuste kasutamisest, öeldes, uhkusenoot hääles."Ja ma ei löönudki last."
Lastekasvatus on eelkõige enesekasvatus. Ja nii nagu iga pikaaegse protsessiga, on ka siin vaja teada soovitavat sihtpunkti. Meie endi asi on küsida, kas minu valitud tee ka sinna viib. Sihtpunkti, kus lapsest on saanud enesega rahulolev, õnnelik, vastutustundlik ja koostööoskustega täiskasvanu, ei jõuta piitsa ja prääniku abil.
Kui suhted on juba eelnevalt kahjustunud, läheb muidugi rohkem aega ja võib vaja olla ka ravi, kuid see pole laste süü, vaid täiskasvanute seniste valikute tagajärjed.
Nagu kirjadest selgub, tuleb enamus karistusi ette siis, kui vanem on väsinud, ärritunud, pinges, mõne muu asja pärast mures vms. Ka neid tundeid ja vajadusi saab sõnadega väljendada. Seepärast on oluline, et vanemad hoolitseksid oma vajaduste rahuldamise eest . Ei meie ise ega ükski laps taha olla kellegi piksevardaks.
: Küsimus siis: kas oled oma last löönud või tutistanud?