Tasulises haiglas oli kokku lepitud lapsele adenoidide lõikus. Enne seda tuli aga minna verd andma, veenist.
Seda tuli teha söömata ja joomata ja loomulikult vara hommikul. Last (5 aastane poiss) autosse toppides meenus mulle, et kõik varasemad vereandmised on möödunud suure kisa ja kära saatel. Otsustasin teha veel, mis teha annab. Seega ennetada. Teatasin poisile, et lähme nüüd verd andma. Tema alustas selle peale kisa “Ei tahaaaa, ei tuleee...”.
Tuletasin meelde Perekoolis õpitut ja hakkasin last aktiivselt kuulama.
“Sa ei taha verd andma minna... Ma saan aru, et sa väga kardad, et see teeb haiget...”
Kisa jäi vait “Ei taha minna. Kas see on väga valus?”
Mina jällegi, et “Sul on suur hirm kui arstitädi nõelaga torkab...”
Siis tuli pikk vaikus ja küsimus “ Kas suurtel poistel tegelikult on ka valus kui verd võetakse?”
Mina siis “Kas suured poisid on rääkinud, et see polegi valus?”
Laps “Suured poisid ütlesid, et see pole valus? Kas tegelikult neil on valus?”
Mina murran pead, mida vastata “Ma arvan küll, et on...”
Sellega jutt lõppeski.
Autost tulime välja ja arsti ukse taga oli kõik normaalne. Läksime siis kabinetti sisse ja siis kui õde palus lapsel käe laua peale panna, andis poiss oma käe ilusasti. Aga kui õde lähenes süstlaga, siis tõmbas ta käe veidi tagasi. Ometi jättis ta käe ikka veel laua peale.
Ja siis algas tsirkus.
Õde: “Anna käsi siia.”
Poiss tõmbas kätt tagasi
Õde uuesti ja väga tungiva häälega “Palun anna käsi siia”
Poiss tõmbas käe tagasi ja pani selja taha.
Õde uuesti: “Anna käsi siia, nagunii me peame selle vere ära võtma”
Ja minul juba hirmuhigi otsa ees, et nüüd kohe kohe algab jama. Sosistan siis lapsele kõrva sisse, et anna tädile käsi.
Ja õde jätkab silmnähtavalt rahutult: “Me peame selle vere ära võtma. Me nagunii võtame selle. Ma lähen ja kutsun ukse tagant kellegi endale appi. Siis hoiame sind kinni. Nagunii me võtame selle vere. Anna kohe käsi siia.”
Minul kukkus selle peale süda täiesti saapasäärde ja kujutasin ette, mis siis küll saab kui ta kutsubki kellegi ukse tagant ja nad hakkavad last vägisi kinni hoidma. Olin täiesti närvis ja sosistasin lapsele järjest innustunumalt, et anna käsi jne. Samas ma teadsin ju küll, et see ei mõju, kuid närvis olles ei olnud ma enam võimeline midagi muud välja mõtlema. Hakkasin ka ise last jõuga mõjutama ja meelitama jne suurest hirmust, et minu jõud on ju ikka vastuvõetavam talle kui võõrad kinnihoidjad. Vist ütlesin “Anna käsi, sa pead andma, siis annan sulle pärast kommi”. Ei mõjunud. Siis rebisin ise tema kätt. Ei mõjunud. Kasutasin veel kuidagi jõudu, ikka ei mõjunud.
Ja õde läksiki ukse taha. Appiiii mõtlesin, mis nüüd saab.
Õnneks tuli ta üksinda tagasi ja me alustasime uuesti lapse ähvardamist ja meelitamist. Kuidagi sai see veri siis ikka lõpuks antud.
Aga väga jube oli see ikka küll, kuidas õde ähvardas, et “me võtame selle vere nagunii ja kustume appi kinnihoidjad”. Ja kogu minu eeltöö kukkus kolinal kokku. Pärast murdsin terve päeva pead, et kuidas ma selle õega siis ikka oleksin pidanud käituma.
Muideks operatsioonil läks kõik väga hästi, suhtumine oli väga kena.
Kujutan ette, et lapsega vere andmine põhjustas sinus üsna suurt stressi. Sulle meenusid kõik eelmised vere andmised ja lapsele loomulikult ka. Tundub küll, et suutsid lapse aktiivse kuulamisega üsna hästi ette valmistada selleks, mis toimuma hakkab, kuid tegelik elu pakkus ikka ootamatusi ja olukord väljus kontrolli alt.
Ehk oli õel pikk järjekord ukse taga või veel midagi, mis sundis teda kiirustama ja ähvardusi kasutama või on selline käitumine tema jaoks varem tulemusi andnud.
Ideaalne oleks olnud ju olukord, kus õde oleks osanud ja tahtnud last kuulata ja mõista sel hetkel kui laps esimest korda käe tagasi tõmbas ja sellega oma hirmu väljendas. Aga õde valis teised meetodid eesmärgi saavutamiseks.
Väga keeruline olukord emale ja lapsele. Üks võimalus oleks saavutada õega kokkulepe katkestada vere võtmise protseduur, et õde saaks teiste patsientidega edasi tegeleda ja minna ise lapsega ukse taha. Seega võtta aeg maha ja kuulata last uuesti ja ukse taga rahulikus õhkkonnas saavutada lapsega uus kokkulepe vere võtmiseks. Selleks, et see toimiks, oleks vaja ka kokkulepet õega, et ta hiljem kui uuesti verd hakatakse võtma, ei näitaks üles mingit initsiatiivi.
Näiteks õele: "Kas sobib nii, et me lähme kahekesi ukse taha ja räägime sellest vere võtmisest? Teie saate senikaua teisi lapsi võtta. Ja kui me uuesti sisse tuleme, kas siis sobib, et ma ise suhtlen lapsega, et ta teile oma käe annaks."
