Kasvatan üksi 5a last. Viimasel ajal on mul "närvid täiesti läbi", sest olen nagu kolme tule vahel. Nimelt saan ma kogu aeg kriitika osaliseks oma ema poolt lapsekasvatamise asjus. Tema meelest olen ma halb ema, karjun lapse peale ja pahandan. Tegelikult ärritun tõesti vahel ja pahandan ka, aga ma ei saa ju lasta lapsel teha mis tahab. Ja nüüd ongi kujunenud nii, et vanaema juures olles, kui ma midagi ütlen, jookseb laps suure kisaga vanaema juurde kaebama (valetab ka veel minu peale, mis emme teeb temaga)ja vanaema hakkab siis lohutama ning mina saan jälle oma koosa, et miks ma teen lapsele liiga ja ei lohuta last jne. Teine tuli siis on lapse isa poolt (kes käib meil umbes kord nädalas ja paar tundi) ja tema meelest olen ma lapsega liiga leebe, ma ei nõua piisavalt korda ja lasen kõik teha mis laps tahab ja lasen jonnida, hoopis vitsa peaks andma. Jah laps on tõesti suht jonnakas ja mina nende kolme vahel olen see kes kõikide õiendamised ja jonni peab ära kannatama, ma lihtsalt ei oska enam ennast paika panna. Tegelikult olen mina ainus, kellel on reaalsed kohustused lapsega seoses, kes viib iga päev lasteaeda (isa viib vahel harva, kui aega üle jääb), käib arsti juures jne. Vanaema võtab küll alati hoida, kui mul on vaja, aga isal tavaliselt lapse jaoks aega ei ole. Palun mõni hea nõuanne!
Üksi last kasvatada pole kindlasti ja kerge, seejuures teiste etteheited kuulata pole aga kindlasti see, mis teid aitaks ja toetaks. Võiks öelda nii, et lastekasvatamise üle vaieldaksegi palju ja ollakse erimeelt. Tõde selles küsimuses, kumb on parem, kas leebe või range kasvatus, polegi mõistlik otsida. Selge on see, et lapsed vajavad turvatunnet, piire, selgust, mis neil oodatakse. Turvatunde juurde kuulub ka see, et keegi mõistab nende vajadusi, võtab osa tema üleelamistest, emotsioonidest, laps vajab kogemust, et ta võib olla kurb, pettunud, pahane ning vanem aktsepteerib seda.
Jonn on lapse viis väljendada protesti, anda teada oma pettumusest, oma vajadustest. Nüüd võiks lapsevanem mõelda, kas teda häirib see, et lapsel oma vajadused ja tunded või häirib teda see viis, kuidas laps seda väljendab. Kui vanem soovib, et laps õpiks teisiti käituma, siis peab vanem ka ühtlasi õppima ise teisiti reageerima. Kuidas on õigupoolest lapsele lubatud väljendada oma rahulolematust, oma vajadusi ja kas vanem märkab seda ja võtab oma last tõsiselt. Kui laps kogeb, et tema tunded ja vajadused on vanemale tähtsad, siis õpib ta hoolivust ja oskab ka teiste inimestega arvestama. Niisiis, küsimus pole mitte selles, kas piire on vaja, vaid viisis, kuidas neid seada. Lühidalt öeldes, kui teid häirib lapse käitumine, siis andke teada, milline lapse käitumine konkreetselt on teile vastuvõetamatu ja kuidas see teile mõjub (mulle ei meeldi, kui asjad on põrandal laiali, ma kardan neile otsa komistada või mind pahandab see, kui sa pean sulle kolm korda meelde tuletama, et on aeg magama minna; ma olen väsinud ja vajan puhkust jne.). Kui ilmselt laps on õnnetu, pettunud („jonnib“), kurb, siis keskenduge tema tunnetele, püüdke väljendada, kuidas tema st aru saate, (nt „sa oleksid tahtnud veel mängida“, sulle meeldiks olla kauem minuga koos“; „sa oled pettunud, et ma poes sulle kommi ei ostnud“ vms. ). See on aktiivne kuulamine, mis ei tähenda nõustumist, oma nõudmistest taganemist, vaid annab lapsele kogemuse, et temast saadakse aru (siis ei pea ta tegema midagi äärmuslikku (nt viskuma pikali või trampima jalgu). Edasi võib koos mõelda, kes ja mida saaks teisiti teha nii, et mõlemad tunneksid, et temaga on arvestatud. Sageli taanduvad tülid sellele, kes jääb peale, kes võidab, kes kaotab ja ei loobutakse sellest, et aru saada, miks üks või teine asi teisele õigupoolest tähtis on ja mida ta üldse vajab ja tunneb. See on aga paljude probleemide põhiküsimus.
Teie oletegi sattunud kahe tule vahele ja nüüd võite mõelda, et teie ise saate oma lapse puhul teha valikuid ja otsustada, mida ise õigeks peate. Soovitan vastava teema kohta lugemist, nt Th Gordoni „Tark lapsevanem“ , samuti J.Juuli poolt hiljuti ilmunud mitu raamatut lastevanematele, nt „Sinu tark laps“ jt.
Nüüd siis veel veidi teie suhetest emaga ja lapse isaga. Kui vähegi saate, siis püüdke oma arusaamu selgitada omavahel ja vältige lapse juuresolekul üksteise mahategemist. Lapsele olete kõik olulised ja kallid, nüüd ta peab justkui olema kellegi poolt ja seeläbi automaatselt kellegi vastu. See on tema jaoks liiga suur pinge ja mõjub emotsionaalselt väga kurnavalt ning seda väljendabki jälle „jonnimisena“. Kui teil on oma arusaamad, siis seiske nende eest, tehke seda mina-kelles (vt. raamatust „Tark lapsevanem“ ka kehtestamise osa), nt. ma pean õigeks, et …. , minu jaoks on tähtis …… jne. See aitab vältida teisi inimese ja tema arvamuse kohta hinnanguid, mis enamasti teisi rünnakule kutsub ja suhteid pingestab. Nendest raamatutest leiate ka mõtteid karistamise mõjust ja alternatiividest.
Ja veelkord lõpetuseks, lapsed vajavad selgust ja piire, kindlustunnet, küsimus on viisis, kuidas nendeni jõutakse. Kui last hirmutada, siis õpib ta kartma, kui last karistada, siis õpib ta karistamist, kui lapsega riielda, siis õpib ta riidlemist jne. Kui laps kogeb mõistmist ja hoolivust, seda, et ka tema piire arvestatakse, siis õpib ta hoolima ja austama ka teiste piire, vanemate ja teiste inimeste vajadusi .
