mul on 4-aastane poeg. 2 aastat olen näinud temaga kurja vaeva lasteaias.
Esimene aasta (sõimes) ta hammustas ja lõi teisi lapsi (esimesel paaril korral sai tema teistelt väga tugevalt hammustada). Teisel aastal jäi küll hammustamine ära, kuid pidev teiste kiusamine jätkus. Olen teinud ka pidevat koostööd kasvatajatega ja katsetanud koos erinevaid asju, kuid tulutult. Kasvatajad on samuti nõutud ning ütlevad,e t nad ei saa aru milles asi. Hüperaktiivne ei ole, tähelepanu nagu ka ei vaja, vihane ka ei ole... Vahel lihtsalt läheb tuimalt mõne lapse juurde, lööb ja astub tuimalt edasi.
Praegu on laps suvevaheajal kodus. Kodu on nagu pidev sõjatander. Ühtegi keeldu või palvet laps ei kuula. Hakkab kisama, tuleb kallale, sõimab lollakaks jne. Olen proovinud aja mahavõtmist toolil, karistanud mänguasjade äravõtmisega ja tagasiteenimisega, jätnud muudest hüvedest ilma (nt ujuma ei saa), olen isegi vitsa andnud. Näib, et tal on kõigest ükskõik.
Näiteks ükspäev käisime väljas söömas. Nii kaua kui toite ootasime, mängis ta mängunurgas (ütlesin veel enne, et kui söök tuleb siis peab lauda istuma, sai aru ja oli sellega nõus) Toidu saabudes keeldus laps söömisest. Lõppes asi jälle üle kohviku kisamisest ja minu lollakaks sõimamisest. Hoiatasin teda, et kui ta ilusasti käituma ei hakka, viin ta autosse istuma. Lõpuks võtsingi ta sülle, ning viisin autosse. Autos hakkas ta aknaid nii kõvasti taguma, et pidin ta ikkagi pärast tema lubadust korralikult käituda, kohvikusse tagasi tooma. Aga kuidas ma oleks saanud teda veel korrale kutsuda?
Olen väsinud temaga pidavast kaklemisest. Lasteaeda ei julge ma enam ammu talle järele minna (hirmuga alati vaatan kas kasvataja tahab minuga jälle millestki rääkida). Mul on kogu aeg juba selline tunne, et kõik sõbrannad ja tuttavad vaatavad mu lapsele paha pilguga.
???????
Kirjeldatud käitumine: oma joru ajamine ja eitus, mida vanemad tihti ka jonnimiseks nimetavad, samuti ülereageerimine mõnedes olukordades kuulub lapse arengu juurde. Käitumine kannab alati sõnumit. Eituse ja piiride pidavust katsetava käitumise kaudu õpib laps tundma iseend. 4-aastase väikese inimese vastuhakk annab märku, et tal on oma mina tunnetus, ta teab omaenese väärtuslikkust. Isiksuse areng ei saa olla edukas, kui lapsel puudub võimalus öelda „ei“.
Minu seisukoht on, et laps näitab oma käitumise kaudu oma elulisi vajadusi. Seega, kui tabate end mõttelt, et jälle ta on „paha laps“, jälle ta ei rahune, ei kuula, siis mõelge järgmisena pingsalt: mis on mu lapsel puudu, millised tema olulised vajadused on katmata, et ta nii reageerib? Kuidas saaksin teda aidata? Sama küsige ka endalt, kui tajute, et ise lapse käitumise peale üle reageerite: mis on minul puudu? Kuidas saan ise ennast aidata? (Nt vitsa andmine on kindlasti ülereaktsioon.)
Lapse käitumine, mida ema-isa kohaseks ei pea, on sisuliselt lapse appihüüd – mida jõulisem, seda hädalisem. Kuid võim, mida vanemad sel puhul kasutama kipuvad, ei suuna last oma mõtteviisi muutma, sest laps võib küll kuuletuda, kuid hirm lapse vajadust ei kaota. Mõnes mõttes on ka selgitamine ja veenmine eluliste näidete najal pealesuruv käitumine. Ja alati kui suruja on keegi, kellel on suurem võim (ja lapsevanemal on suurem võim), valitseb oht, et tema nõudmine ei mõju veenvalt. Ja laps „jaurab“ edasi, „käitub halvasti“ edasi. Lapsega rääkimine, olukorra analüüs ja selgitused on mõistagi ikka omal kohal, aga selle kõrval peaks kindlasti püüdma ka last kuulata, anda tallegi võimalus selgitusteks ja mis eriti oluline – märk sellest, et püüame teda mõista.
Kuulamine võib teha imet. Õpetamine, nõuanded, riidlemine, vaidlemine – need kõik ei kuulu tõelise kuulamise juurde, sest tekitavad lapses tunde, et teda ei mõisteta. Kui muudate sügava, kannatliku ja mõistva kuulamise oma suhte osaks, suureneb kindlasti rahumeelse suhtlemise osa, kasvab ka usaldus, sest laps tõlgendab seda nii: ma olen emmele tähtis, ta hoolib minust, minu mõtted ja tunded on talle olulised.
Aktiivne kuulamine toimub ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise abil. Kohe, kui laps saab aru, et teda on mõistetud, ta rahuneb. Tasub õppida ütlema: ma saan aru, et sa tahaksid praegu hoopis mängida, mitte süüa; ma saan aru, et sa oleksid soovinud ujuma minna; muidugi teeb pahaseks, kui ma sind keelan... jne. Kui laps on kõrgendatud emotsioonide küüsis, ei ole paremat moodust tema rahustamiseks, kui tema tunnete peegeldamine. Oma lahenduse pealesurumine selles olukorras võib vastupidi, viia hoopis suureneva vastuseisuni, sest laps on väljapääsmatus olukorras: ta vajab midagi, ei oska seda täiskasvanulikul moel selgitada, teeb seda omal moel – ja kui vastuseks on mõistmatus (lapsele sobimatu lahenduse pealesurumine), siis „ülereaktsioon“ ei lõpe ega lõpe.
Kui laps kipub teie arvates üle reageerima ja teile tundub, et ta ei kuula, on oluline märgata, kas lapse emotsionaalsed vajadused on kaetud. Saab ta piisavalt hoolitsust, tähelepanu, armastust? Kas teil vanematena on tema jaoks küllalt aega? Mis eriti oluline: kas lapsel on piisavalt eakohast otsustamisõigust? Liiane kontroll ja „käsumajandus“ panevad lapse tihti käituma nii nagu teie seda kirjeldate. Lõpetage kaklemine, nagu isegi näete – see ei anna tulemust, jõu kasutamisele saame ikka vastu jõu. Lapse tegeliku probleemi ja vajaduse ülesleidmine võib olla aegavõttev, kuid lapse tõelise kuulamise ja mõistmise kaudu on võimalik jõuda teile mõistmatu käitumise tagamaadeni.
Soovitan soojalt lugeda ka Taani pereterapeudi Jesper Juuli raamatuid „Ei ütlemise kunst“ ja „Minu piirid – sinu piirid“.
Postitus muudetud Meelike Saarna poolt.
11 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
3 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
