Tere!
Muret teeb 5 aastase tüdruku käitumine. Lasteaias igati tubli.., aga kodus ja külas pöörane. Käitub nagu kasvatamatu. Just sellesmõttes, et avab kappe ja sahtleid, kuigi selles vanuses peaks juba aru saama, et see ei sobi. Olen talle väga palju selgitanud, et nii ei tehta. Alguses kuulab, aga mingi aja pärast teeb ikka. Väga piinlik on. Kuidas sellises olukorras käituda? Kuidas ma peaksin lapsele selgeks tegema, et nii ei tohi?
Teile ei meeldi lapse komme külas olles võõraste kappe ja sahtleid avada. See on vastuolus kokkuleppeliste viisakusnormidega. On täiesti arusaadav, et see valmistab teile piinlikkust. Laps on selles mõttes rikkumata olevus, et temal ei ole veel sügavat arusaamist ühiskonna viisakusnormidest. Temal on ilmselt mingi tugevam vajadus (igavus, uudishimu vms.), mis paneb teda niimoodi käituma. Ta tahab olla hea laps ning esialgu kuulabki, kuid ajaga ema sõnade mõju väheneb ning sisemine tung saab jälle võitu…
Viie aastane on juba piisavalt suur ning temaga saab kenasti vestelda. Mida laps ise ütleb, mis paneb teda niimoodi käituma? Mis on see vastupandamatu tung, mis teda juhib? Vaatamata sellele, et olete talle öelnud, et teil on pererahva ees piinlik. Mida see veel teie jaoks kaasa toob, milline mõju lapse käitumisel teile on? Andke ka sellest lapsele teada. Kuulake last südamest – kui ta ütleb mõnegi sõnajupi oma käitumise tagamaade kohta, siis haarake sellest kinni ja püüdke sügavamalt aru saada, millega on tegu. Ka laps hakkab koos teiega mõtlema, mis temaga toimub. Ühiselt saate mõelda ka seda, mis aitaks lapsel tulevikus mitte teiste sahtlite kallale minna. Võite mõelda ka mänguliselt, kasutada fantaasiat – mis iganes selles olukorras teil koos pähe tuleb. Oluline on aru saada käitumise põhjustest (vahest võib juhtuda, et selgeid põhjuseid välja ei tulegi, kuid see südamest südamesse vestlus nende väljaselgitamiseks on iseenesest olulise väärtusega käitumise muutumisel) ning selle pinnalt otsida lahendusi ja teha kokkuleppeid.
