Lapsi kaks, 4,5- ja 3-aastased poisid ning praeguseks on asi nii kaugele jõudnud, et me ei saa nendega enam üldse hakkama. Olen ise üksiku lapsena kasvanud, olin üsna rahulik ning mõistlik laps, kes mängis väiksena liivakastis ja nukkudega, hiljem lugesin. Ma ei röökinud, ei tormanud, ei roninud igale poole peale ja vahele, ei haukunud vastu ning minu peale ei olnud vaja häält tõsta. Ma ei tea, kuidas kahe tormaka ja sõnakuulmatu jõnglasega hakkama saada. Nad muutuvad iga päevaga järjest võimatumaks ja mina tunnen ennast iga päevaga järjest võimetuna. Mingist heast suhtest lastega pole juttugi. Just taganesin magamistoast peale järjekordset lõunauinakuvõitlust, kus mina muidugi kaotajaks jäin. Nutsin ühe peatäie ja igatsesin veneaegseid nädlalasteadu - kui lapsi viis päeva ei näeks, siis oleks kaks päeva nendega vast toregi olla. Kui palun või keelan midagi, siis tuleb tunne, et ma olen tumm ja nähatamatu - mitte mingit reaktsiooni, vaadatakse kalanäoga must mööda. Ei loe, kui palun ilusti, et tee nii ja nii, sest muidu juhtub naa ja naa ning emmel on siis paha. Pigem on isegi nii, et tehakse nimme vastupidiselt minu soovitule, endal nägu nalja täis ning kuratlik säde silmis, et noh, mis sa mulle teha saad. Ei aita käratamine. No kui röökida, nii et seinad värisevad ja kõrvalmajja ka kostab, siis justkui märgataks ja vahel isegi tehakse, mis kästud. Olen ka endast välja läinud ja tutistanud ning laksu andnud - ka ei erilist efekti. Esimene-teine kord oli, aga nüüd enam mitte, parem mitte proovidagi. Pärast on endal sellised süümekad, et kasvõi ulu. Millestki ilmajätmisega ähvardamine ei muuda käitumist hoolimata sellest, et jäävadki ilma. Millegi lubamine ei ole ka liikumapanev jõud.
Räägitakse, et kahe lapsega on lihtsam kui ühega - üks käib kogu aeg sabas ja tahab emmega mängida, kahekesi mängivad omaette ja emme saab sel ajal majapidamistöid teha või lehte lugeda. Tühjagi! Lugenud pole ammu ja majapidamistööd koos lastega on kaos, sest suurem tahab tavaliselt oma kasinate oskustega aidata ja põhjustab seega lisatööd ja -sekeldusi. Väiksem tahab lihtsalt möllata ja mökerdada. Näiteks kui hakkan peeglit puhastama, siis suurem tahab ka vastavalt oma oskustele klaasi pühkida, aga väiksem tahab kätega peeglit patsutada ja keelega lakkuda ning arvab, et on väga lõbus.
Koosmängimist meie lastel peaaegu pole - on kas müramine või kaklus asjade pärast. Oleme olnud algusest peale seisukohal, et mänguasjad on ühised. Reaalsus on selline, et asi võib kuude kaupa vedeleda, aga huvi selle vastu tekib siis, kui vend on selle kätte võtnud. On näiteks kastitäis mudelautosid - vaja läheb just nimelt täpselt seda autot, mis on venna käes. Oleme ka mõned ühesugused asjad ostnud - need vedelevad lihtsalt nurgas, nendega ei mängita peaaegu mitte kunagi. Tänane kadedusnäide oli see, et tuli Novaluxi reklaamleht. Mõlemad tahtsid seda vaadata. Ühele pakkus huvi pedaalidega traktor, teisele tõukeratas. Rebisin lehe pooleks, et kumbki saaks oma lemmikasja vahtida. Tulemus - saadi oma lehepool kätte, heideti sinna pilk ja pillati lauale. Ei olnud enam huvitav. Kui mina lähen nendega mängima, siis kakeldakse minu tähelepanu pärast või selle pärast, kelle tahtmist mööda mäng käib (nt kes on arst ja kes haige; kes mänguköögis ahju, kes pliiti kasutab).
Mul on tekkinuid unehäired, südames valud ja vahelöögid. Pisiasjad viivad endast välja. Ma lihtsalt ei saa hakkama. Nõuandeid stiilis "leia lastele hoidja ja võta vaba aega" palun tungivalt mitte pakkuda - ei ole lihtsalt kedagi ning paar tundi vaba aega ei oleks ka mingi lahendus. Sügisest saab ka noorem lasteaiakoha ja siis lähevad mõlemad aeda (suuremal on tegelikult koht, aga ta ei käi).
Lugedes teie kirja jääb tunne, et vanemana on teie enda energiaressursid läbi . Kui enda "tass on tühi" on raske jääda lastega rahulikuks ja järjepidevaks. Seega esimene asi on saada ennast taas tasakaalu. Kindlasti on lihtsam seda kirjutada, kui teostada.
Laste vanused on täpselt sellised, kus mõlematel on käimas veel jonniiga. Teie poolt kirjeldatud laste käitumised on just nende vanusele omased nt. mõlemad tahavad sama asja. Samuti müravad poisid palju rohkem kui tüdrukud, kuna nende areng käib läbi füüsilise liikumise.
Mida siis annaks teha? Kõige parem lahendus oleks lasteaed, kus lapsed saaksid oma vanustega mängida ja teie tegeleda iseenda. Teie kirjast saan aru, et see juhtub sügisel. Kirja põhjal jääb tunne, et piiride kehtestamine võiks olla üks teema millest võib abi olla. Piiride kehtestamisest on kirjutatud erinevaid raamatuid, kust saaksite täpsemalt lugeda nt. Jesper Juuli raamatud "Tark laps" ja "Ei ütlemise kunst"
Kuna kirjutate, et teil on endal tekkinud tervise probleemid, siis soovitan pöörduda ka psühholoogi poole, kes saab teile endale pakkuda tuge.
Kokkuvõttes nii väiksed lapsed on väga tihedalt seotud emaga. Seega on väga oluline, et ema tunneks ennast ise hästi ja oleks rahulik. Enda tasakaalu saamine on suur töö ja selles suhtes saavad abiks olla psühholoogid. Samuti peaks olema igas päevas üks pisike "pärl" iseenda jaoks nt. tass head kohvi või teed jne.
