Oleme oma kaht last (vanem on 4.5 aastane) kasvatanud üldjoontes heaga ja armastusega, kuigi väsimus ja kannatamatus teevad mõnedes asjades oma töö ja panevad riidlema, käsutama, manipuleerima. Oleme mõlemad mehega nendest kordadest üsna teadlikud ja püüdnud leida lahendusi, et selliseid asju vähem oleks -- ja võib ütelda, et areneme pikkamööda ikka edasi. Samas on mõned jooned ja teemad, mida on väga raske lahendada. Õhtune magamaminek on üks kõige tüütumaid probleemiallikaid - kui raamatud loetud ja muud rituaalid läbitud, siis viimane spurt -- hammaste pesemine, riiete vahetamine -- on alati võimalus lõputult venitada, kuni väga sageli mingil moel sunni või manipuleerimisega ta liikuma saame.
Viimasel ajal tundub see soovimatus ööga vastamisi olla jätkuvat ka öösel -- poiss on harjunud varases lapsepõlves minu kõrval magama, nüüd, kus väikevend on majas, paneb teda magama issi. Kõik sujub kenasti, emalt saab õhtused kallid ja musid, unelooma kaissu jne -- issi räägib unejuttu ja jääb poisi juurde kuni ta uinub (väiksema nõudmised pole algusest peale nii suured olnud, jääb magama sõltumata meie kaisushoidmisest ja on üldse palju iseseisvam). Aga siis lööb kell kolm (või kaks või neli vms väljakannatamatult unist kellaaega), poiss on üleval ja nõuab emmet. Mõnda aega tegime nii, et ronisin kohusetundlikult tema kõrvale, aga see paistis muutvat niisugust ülesärkamist regulaarseks. Oleme nüüd lihtsalt seletanud, et ei saa, emme magab tita juures, hommikul võtab emme su kaissu. Aga põhiline kisa ja nutu allikas on öösel see, et issi on tema kõrval. Poiss kuulutab, et ei taha issit, et issi mingu ära prügikasti, ja katsuda teda veenda, et ehk kõlbab ka issi kaisus olla tekitab ainult suuremat hüsteeriat.
Tavaliselt lõpeb asi ikka teatud määral ähvardavate vastustega, nt et emme läheb hoopis teise tuppa ära või et kui ta nii jätkab, siis ei saa hommikul ka kaissu, sest emme on liiga väsinud. Ühesõnaga, tüütu, ja ega kell kolm öösel eriti mingit suurt mõistvust ja aktiivset kuulamist ka harrastada ei suuda, eriti kui väiksem lärmi peale ka üles ärkama kipub.
Oleme sellest väga tüdinenud ja mul on mehest kahju, kuigi ta seda välja ei näita, tundub mulle, et poisi selline ründavalt tõrjuv reaktsioon on üsna haavav.
Oleksime väga tänulikud nõu eest, kuidas toimida.
Olete teadlikud, et kurnatud olles lähevad käiku võtted, mis headele suhetele lastega just parimal moel ei mõju, seega käsutamised, manipulatsioonid ei aita probleeme lahendada.. Tõesti oleks ju tore, kui ka väsinuna suudaks vanemad oma lapsi kohelda heatahtlikult ja lugupidavalt. Siinkohal tahan vaid toetada, et mõtleksite ka iseenda peale, kuidas võimaldada endale piisavalt puhkust ja rõõmu, et siis lastega tegelemisel olla tasakaalus ja positiivsete emotsioonidega.
Näib, et magamaminek on üks pikk närvesööv protseduur, milles väljendub lapse vastumeelsus. Ja see ei pruugi olla magamise vastu, oletan, et pigem annab see märku tema mõnest muust soovist ja vajadusest. Nagu teie kirjeldusest võib oletada, siis väljendab poeg selgelt soovi teiega olla, koos magama minna, kaissu tulla. Olete püüdnud seda mõista ja ka võimaldada. Täiesti loomulik, et perre teise lapse sünniga kaasnevad kohanemisraskused ning sellega on vahel suuremal lapsel keeruline leppida – emme ei ole enam ainult tema päralt ja veelgi raskem on taluda, et emme kaisus on pidevalt keegi teine, beebi, st tema asemel. Ta on justkui tõrjutud ja peab võitlema oma vajaduste eest. Kaasnevate emotsioonidega on vahel päris raske toime tulla. Seda enam, kui kallis emme pahandades lubab (ähvardab) kaissu enam mitte võtta, mis omakorda tähendab veelgi suuremat soovi enda eest võidelda ja pahameelt näidata, sh suunab ta oma pettumuse ja trotsi isa vastu. Võib oletada, et poiss on segaduses, kogeb intensiivselt kiindumust ja soovi emme lähenduses olla, kuid saab signaali justkui ei tohiks seda tunda ja tahta.
Niisiis, poiss vajab emme lähedust ja kindlustunnet, et ta ei ole kõrvale jäetud. Üks võimalus on mõnda aega vahetada tööjaotust, näiteks panete suuremat ise magama ja isa on beebiga. Seda võib proovida ja muul ajal, mitte ainult magama minnes. Suurem vajab seda kogemust, et emme on vahel ka ainult tema päralt, seega kahekesi olemist. Mõelge seepeale, kuivõrd hädavajalik on beebiga kaisus magamine. Ma ei mõtle erandeid või sülle võtmisi, mis on loomulik. Selgem ja teile endale vähem kurnavam on see, kui igal ühel on oma voodi ja ei kaubelda sellega, kes kelle kaissu saab. Pakkuge füüsilist lähedust ja koosolemisi teisel viisil.
Usun, et ka isa enesetundele mõjub hästi, kui suurema lapse ja ema lähedusevajadus ja selle pakkumine on tasakaalus. Seda ei saagi isa asendada, pigem on tema praegu see, kes selle pahameele väljenduse endale saab. Ka suurema vanus on praegu selline, kus poisid kipuvad kiinduma emasse uuel viisil ja nägema vahel ka isa konkurendina. Isad ja pojad võiksid omavahel ajada nn meesteasju, teha sporti, meisterdada midagi, arutada maailmaasju jne. Preagu saab isa-poja suhe tasapisi uue tähenduse.
Väga tähtis on seegi, kuidas teie ise oma mehega läbi saate. Poisil on oma tunnetega kergem toime tulla, kui ta mõistab ja kogeb, et ema ja isa on teineteist toetavad, lugupidavad ja füüsiliselt lähedased, mille üheks ilminguks on ka isa-ema koos magamine omas voodis. Lastel, kes on harjunud kaisus uinuma, on sellega väga raske leppida, kuid ometi on selle piiri tunnetamine vajalik.
