Minu perel tekkinud pisike mure oma 1a3k lapse käitumise pärast. Olime elukaaslasega 5 päeva puhkusel, laps sel ajal vanavanemate juures. Tagasi tulles ei tunne enam oma last ära ega oska temaga kuidagi käituda. Ta on muidu olnud laps, kes pisut ikka oma mänguasjadega ja omaette ka mängib, sellest ajast alates aga enam mitte. Tagasituleku õhtul erilist võõrastamist ei olnud, tuli üsna ruttu sülle. Magamaminek oli jonnine, kuid laps oli seetõttu kauem üleval olnud, üleväsinud ja kõigele lisaks nohune.
Kuid jonn ja jalgade trampimine jätkus terve järgmise päeva, ükskõik, millist liigutust soovisid teha või kuhu minna – ei sobinud ükski mänguasi ega mäng, mida temaga koos mängida üritasime. Tal on komme võtta näpust kinni ja sikutada mind kuskile, kuhu ta siis olla tahab. Varasemalt olen tal seda lubanud, kuna laps rääkida ei oska ning sikutamine ja sõrmega asjadele osutamine tundusidki tema ainsad väljendusviisid. Nüüd aga moodustaks selline sihitu sikutamine suurema osa päevast, kui sellel sündida laseksin. Enam ta isegi ei vii mind kuskile, vaid kui toolilt tõusen, viskab end istuli ja hakkab jaurama. Olen ka loomulikult sülle võtnud, ei soovi ta ka seal olla. Mõne aja möödudes avastasin, et see võib olla lihtsalt taktika, et ta ankalauale tõstaksin. Ankast väljavaatamine ta lemmiktegevus. Loomulikult tõstan teda mõnikord sinna, aga ei saa seal ju veeta tervet päeva. Iga kord, kui ta alla tõstan, viskab jälle pikali ja hakkab jaurama.
Eile ronis kasti otsa ja vaatas ankast välja (oskab ise nii peale minna kui alla tulla), ühel hetkel hakkas jorisema ja aegamööda läks nutt üha valjemaks. Ise olime elukaaslasega toa teises otsas ja kutsusime last enda juurde. Tulemuseta. Pärast ca 10 minutit hakkasime ise tema mänguasjadega mängima, laps oli ikka kasti otsas ja röökis, kuni veel umbes 10 minuti möödudes tuli rahulikult meie juurde. Kiitsime, mängisime, hiljem käisime veel õues, ning terve õhtu möödus jonnita (ka riietumine).
Täna enam-vähem sama teema, kuid aeg, mil laps meiega mängima tuli, lühem.
Kuidas sellises olukorras käituda? Kas eirame ja laseme tühjaks jonnida? Leian, et piirid peavad olema - ahjuukse prõmmimine, kassi liivaga mängimine, toalillede kiskumine, tehnika vajutamine, päev läbi temaga koos aknalaual olemine, sikutamine ja oma tahtmist mitte saades pikali viskamine ja jonnimine ei ole meie jaoks vastuvõetav. Kuidas panna paika piirid, mida tohib, mida mitte? Millal ja kuidas kiita?
Teie äraolek võib olla üks põhjus lapse muutunud käitumises. Teie poolt kirjeldatud moel võivad väikelapsed välja näidata oma solvumist, kurbust ja mahajäetusetunnet, mida ta ehk teie äraolekul tunda võis. Olgu küll, et vanavanemad on kindlasti väga hoolt ja armastust väljendavad ning olid pidevat tema juures – isa-ema on ikka ja alati tähtsamad. On vaja veidi kannatlikkust ja aega, et lapseni jõuaks see, et te olete ja jääte tema juurde ega kavatse kuskile ära kaduda. Lapse tunnete-vajaduste peegeldamine on kohane ka juba selles vanuses. Isegi kui laps ei saa aru teie sõnadest, mõistab ta teie rahulikust ja mõistvast toonist ning kehakeelest, et saate temast aru. Näiteks: sa oleksid veel tahtnud aknast välja vaadata.... sulle ei meeldinud, et ma su maha tõstsin... Kui inimene tunneb, et teda on mõistetud, on tal kergem rahuneda, emotsionaalne temperatuur alaneb.
Lapsed ikka nutavad, kui ei saa oma tahtmist. Ka täiskasvanule ei meeldi, kui ta midagi ei saa, mida väga tahab. Ent täiskasvanu, erinevalt lapsest, oskab ise enda vajaduse eest seista, ta võtab midagi ette, et oma tahtmist saada, või püüab leppida sellega, et ei saa. Lapsel need oskused puuduvad, tema vajaduste rahuldamine sõltub täiskasvanutest, ja märku oma vajadustest annab laps vastavalt oma natukesele elukogemusele. Käitumine, mida vanemad jonniks nimetavad, on lihtsalt lapse vajaduse väljendus – oleks ju liiane nõuda, et väikelaps oma soovid korrektselt ja viisakalt esitaks. Ikka on nii, et mida „hullemini“ laps käitub, seda suurem on ta hädasolek. On vaja kannatlikkust ja soovi mõista, et taibata, mida väike laps oma pealtnäha irratsionaalse käitumisega meile tegelikult öelda tahab.
Loomulikult peab lapsele piire panema, nii väikese lapse puhul on soovitav panna piire keskkonna kohandamise kaudu, mis tähendab, et need asjad, mida laps puutuda ei tohiks, ei oleks käeulatuses. Nii on rahulikum nii teil kui ka lapsel. Ka on väikelapse tähelepanu ühelt tegevuselt teisele võimalik ümber suunata. Meie, vanemate, arvates teeb laps pahandust, tegelikult laps ei pruugi teadagi, mis pahandus on – laps uurib maailma, tal on arenguliselt oluline teada saada, kuidas käib muld lillepotist välja, kuidas see käe all tundub, kuidas see maitseb, kuidas pudiseb. Muidugi ei saa lapsel lasta teha kõike, mis pähe tuleb, kuid lapse mõistmise aspektist on see näide oluline. Kui panete piire, siis tehke seda mõjusalt ja armastavalt, mitte kurjalt ning olge järjekindel. Kui laps võib ühel päeval teha seda, mida talle eelmisel päeval keelati, siis laps ei saa aru, et tegu on piiriga. Ei öeldes peaksite jälgima, et teie kehakeel, hääletoon ja näoilme annavad sama infot.
See laps, keda ignoreeritakse, saab sõnumi, et ta ei ole tähtis, ta ei ole lugupidamist väärt.
Kiita võib last kõige eest, mille pärast ta teie arvates kiitust väärib. Kiitus ei tohiks olla manipulatiivne ja lapsele peaks olema arusaadav, mille eest teda kiidetakse. Tubli laps – see on liiga üldine, parem on öelda nii konkreetselt kui võimalik: mulle nii meeldis, et sa klotsid ise kasti panid.
