Tere!
Olen murelik vanaema. Meil kasvab 10.a. poiss, kes on trotsi ja kangust täis. Kuni 2.klassini polnud mingit probleemi, poiss õppis ainult viitele. Kuid alates 3 klassist pööras täiesti ära. Perre sündis väike õekene ( kardan, et armukadedus, kuid armastab ja hoiab oma õekest). Kaotab ja unustab riideid ja kooliasju, õppimisest ei soovi kuuldagi. Mulle ei meeldi, ma ei viitsi jne. Kodus keeldub oma tuba koristamast. Karjub ja nutab iga väikse asja peale. Koolis petab õpetajat, viilib ja luiskab. Koduseid ülesandeid üles ei märgi, et ainult kodus mitte õppida.
Vanemad on ära proovinud kõik meetmed nii rahulikud läbirääkimised ja ka füüsilise karistuse. Karistuseks jäeti teda ka meelelahutustest ilma ( selle peale ütles, et ta ei tahtvat ki seda fäh, ka asi). Midagi ei aita. Isale ütles otse näkku, et ei salli teda.
Meie elame perest kaugel, kuid minul lapsega probleeme pole kui ta külla tuleb (pidevalt on suvekoolivaheajal meil, tuleb ka puhkepäeviti meile). Mul on kindlad reeglid, mida aegajalt tuletan lapselapsele meelde. Vastu ei räägi, kuid on mitu korda katsetanud. Õppimise poolest enne karjub, nutab ja protestib, kuid olen suutnud tema märatsemise ära kuulata ja sundida siiski koolitööd tegema (ise istun kõrval ja aitan, kiidan). Poisil on lahtine pea, kuid ta ei suuda iseseisvalt midagi teha. Jätab kõik tegemata, kui kedagi kõrval pole. Koolis jätab tunnitöö pidevalt pooleli, mille eest saab ühtesid ritta. Kahju, et targa peaga poissi laiskus või protest on täiesti alla neelanud. Kardan, et läneb pätiks. Palun aidake mida teha!!!
Kui samasse aega satub korraga mitu muutust, on ikka pinget ja toimetulekuraskusi. 9-10-aastaselt on lastel juba eelpuberteedi aeg, see teeb nad rahutumaks, pidetumaks, protesteerijaks. Just sel ajal juhtubki reeglina, et lapsed hakkavad halvemini õppima, tublidest viielistest saavad rahutud rässud. „Ärapööramine“ alates 3. klassist, nagu kirjutate, kuulub niisiis arengu juurde, usun küll, et see pole märk pätiks saamisest. Kui lisaks on hiljuti perre sündinud teine laps, kellega isal-emal on palju tegemist, on see kindlasti lisapinge lapsele. Kuigi see pealtnäha võib hoopis muudmoodi välja paista, on ilmne, et poisil on omaenda muutuste sees keerukas olla, ta vajab toetust ja tähelepanu, mõistmist ja kuulamist. Kirjutategi, et vanemad on püüdnud poisiga läbirääkimisi pidada. See on hea viis üheskoos piirides kokku leppida, ent vahel juhtub, et läbirääkimiste käigus ei saada üksteistest piisavalt aru, ja sel juhul kokkulepped, mis justnagu on sõlmitud, siiski ei hakka toimima.
Selleks, et lapsest aru saada, mõista temaga toimuvat, tuleks temaga rääkimise kõrval teda ka tähelepanelikult kuulata. Just kuulamine on see tegevus, millega saame teist inimest kõige tõhusamalt aidata, ja teie kirjeldus lapselapsest viitab selgesti sellele, et laps on hädas - tema käitumine on sõnum selle kohta.
Kuulamine tähendab, et leitakse sobiv aeg ja koht, kus segamatult kahekesi olla ning keskendutakse täielikult vaid kuulamisele. Abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-vaated ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu). Kuulamise juurde ei kuulu moraal ja hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist – et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on olulised, et tahan väga aru saada tema kogemisest. Kui laps tajub, et teda respekteeritakse, on tal lihtsam täiskasvanutega koostööd teha. Jõu kasutamine suhetes kahjuks hävitab usalduse, kuid kas kujutlete lähisuhet, kus usaldus puudub?
Lapse kuulamine, mõistmine ja toetamine on arenguliselt väga oluline. Laps saab rääkides asjad enda peas selgemaks, ja täiskasvanu saab lapsest paremini aru. Vanema hinnanguvaba tagasiside lapsele on oluline lapse minapildi arengus, vanema toel saab ta paremini aru iseendast ja ümbritsevast. Aga just seda on poisile tema eelpuberteedi juurde kuuluvas segaduses hädasti vaja. Ka annab vanemate ja vanavanemate valmidus last kuulata talle märgi sellest, et temast hoolitakse, tal tekib taas kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Kui te lapse kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poiss mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam talle toeks olla ning temaga kokkuleppeid sõlmida. Reeglid on tingimata vajalikud nagu ka järjekindlus neist kinnipidamisel, kuid ei tohi ära unustada, et lapsel on oma vajadused, omad lahendused. Toredat koostöö teile!
