Ka meil 5aastane poiss kellega on vahel nii raske kenasti läbi saada. Üldiselt on ta tore, tubli poiss ja armastav venna (oma 9 kuusele vennale), kuid vahel... Võimalik, et asi hoopis lastevanemate väsimuses ja ma ei tea- igapäeva rutiin, mured, kuid mõni päev kohe on nii et ta suudab mind igaasjaga ärritada ja endast välja viia kuni ma lõpuks tutistan ja karjun ta peale. Tean et oleks saanud ka olukorda teisiti lahendada, kuid nagu järiest teeb mingeid väikseid pahandusi ja ei kuuletu mu palvetele-käskudele ja kui lepibki kokku et jah teen selle asja ära ja tulen sööma, siis kui hetk käes siis ta kaupleb nagu koguaeg mingit aega juurde. Et ma teen ikka selle ka veel ära.Kui tuletan meelde kokkulepet, siis nö valetab näkku- aga kui me kokkulepet tegime siis ma ju ütlesin et need ja need asjad tahan ka teha (millest muidugi juttu polnud). See omakorda ärritab mind -et miks ültse siis lubasin alguses seda esimestki asja ja uskusin et meie kokkulepe peab vett ja jälle karistan jne. Kahju tast kohe- kuid tollel hetkel krutib mu närvid nii üles.
Täna hommikul lasteaeda teda saates...ma näen et ma nagu ei mõista ta vajadusi, ma ei oska õieti käituda, et asjad saaks tehtud ja me kõik oleks rahul. Praegu kirjutades ka ma lihtsalt nutan- ma ei tea kuidas õieti toimida... Ok, tänane hommik, kõik kulges ilusti, ärkas issiga üles, tuli teleka ette, ühel hetkel vaja hambaid pesta, kutsusin teda endaga kaasa, et läheme mõlemad pesema- varem piisas sellest et teeme võidu või lähme teeme koos, siis nüüd on silmad telekas ja tal pole aega. Ähvardan siis teleka kinni panna kui muidu end liigutada ei suuda- ok, loivab vannituppa, näpib seal niisama asju, istub potil ja kõõlutab jalgu- mina jõuan samal ajal tuhat korda meenutada et hammaste pesu ootab, vaja veel riidepanna ja lasteaeda ju minek. Et õhtul veel ju lähme tsirkusesse kui oled ikka hea poiss jne. Ta istub seal kuuleb mind, mõtiskleb nagu omas maailmas. Mul juba pestud, meenutan jälle , et hakkaks liigutama, tõstan juba häält, luban juba tutistada ja lõpuks tutistangi ja siis tema peseb silmad vees. Lõpuks vaja uksest välja astuda: palun tule pane fliis selga, tule pane saapad, palun ja palun ja lõpuks käsin- issi samamoodi- ei, nüüd vaja veel vennat kallistada ja siis vaja üks asi diivani alt kätte saada jne. Seisame kannatlikult kõrval, vahepeal suuname jälle saabaste poole... lõpuks kell kaugel issil ka närv püsti- hiljaks jäämas, krahmab juustest ise valjuhäälselt lisades, kas saad riide või ei saa, miks me peame kogu aeg manguma. Igasugune tsirkus jääb ka ära kui sa ei suuda meiega ilusti suhelda ja sõna kuulata. Me ju räägime sinuga ilusti - sa tead et tuleb riide panna jne Tutistuse järgi on näha seda trotsi ja viha, ta teab et ei tohi vastu hakata, pobiseb omaette, silmist pisarad tulevad, siis vehib nende varukatega, ei saa käsi sisse ja tahaks nö kogemata siis vennale veel liiga teha kui ta sinna saabasteni käputab. Terve hommik täis trotsi. Ja sisi ühel hetkel juba peaaegu uksest väljas, siis hakkab rõõmsa näoga rääkima mingit seika mis tema lasteaias tegi, et veel viivitada ukse peal ja saaks veel natuke rääkida, kuuldes et issi juba õueukse jurues hõikab, et mina lähen juba autosse- ma ei jaksa nii kaua oodata.... Vot ongi sedasi pidevalt, et nagu olukorda polegi- aga nagu tühjast keerab asja käima ja viib nagu viimsele piirile- kui muidu ei liiguta, siis tutistame..... samas ju näen.....kui ise olen tige -siis nagu õigustan et karjun jne, kuid kõrvalvaatajana, või kui panen teises toas pisikest magama ja kuulen kuidas issi riidleb poisiga, siis mõistan, et pojake ei oska lihtsalt teistmoodi anda mõista, et kas on igav või miski häirib või... sada võid...me nagu ei mõista tema suhtes olukordi alati õieti...Kardan et et see meie ja lapse vaheline nö mitte mõistmine ajapikku kasvab. Olen küll peresi näinud, kus vanem tahab et asjad sujuvad ja laps püüab olla kõigest väest see hea laps ja ühel hetkel teineteist jälle ei mõisteta, vanem materdab last ja too on tröstitud vihane ja pahur, et miks teda ei mõisteta. Ma ju teen kõike, et kõik oleks hea ja ikka ei sobi- no milleks siis püüda.
Ma nii armastan oma poegi, me mängime ja küpsetame ja kiidusõnu saab pidevalt...Loomulikult usun et osa sellest trotsist tekitab see, et kuna on pisike laps majas, siis pidevalt on suuremale ettekirjutused, et nüüd ole tasa, mida sa kolistad, ei praegu sellega ei mängi, venna pistab ju need suhu, miks need siin vedelevad jne. See pisike venna on talle algusest peale väga armas ja ta püüab temaga igati mängida, palli veeretada, mürada, tahab teda ise vahel sööta, vannigi poevad koos ja teisel hetkel on tahtlikud kiusamised- et näe mul on aga sulle ei anna. Või kui arvab et ma ei näe siis tõmmab jalgealt midagi ära et too kukuks ja siis valetab mulle näkku et tema ei teinud midagi ja hetke pärast tunnistab et emme tegelikult tegin jah mina ja palub vennalt andeks...
Mul on tihti tunne et riidleme temaga liiga palju, kuid nagu ka mees ütleb, et ta nagu ise kohe lunib karistusi- järiest mida ei tohi, seda ta teeb. Teisalt jälle on hea kuulda, kui tuleb teeb suure kalli ja ütleb, et Emme, sa oled parim!!! Olen siis küsinud, et kas ikka olen parim, alles ma siin õiendasin sinuga selle mingi asja pärast. Ei emme, sa oled ikka armas, ma tean et ma ei tohi seda asja teha, palun vabandust. Õhtul voodi minnes läheb vahel meie voodile, siis kutsub vaikselt mind, et tema on õnnetu, tema ei tea kummal padajal magada, kas emme või issi padajal- te olete mõlemad nii armsad ja venna ka.
Ma näen, et mu poeg pakatab headusest -kuid ma ei mõista, miks ta teeb selliseid ärritavaid zeste ja muudkui kaupleb kokkulepetega, see kõik lõppeb jälle väsitava seletustööga ja riidlemisega. Teen talle pidevalt vabasi päevasi lasteaiast, et saaks ka kodus vennaga mängida jne, kuid eilegi oli jälle riidu ja jonni rohkem kui vaja - seega täna jälle lasteaiapäev. No ja ega sinna ma ei saada teda ka nagu karistusena, ta kaupleb vabu päevi, siis püüan promoda lasteaeda jälle lahedana ja palju seal õpivad ja kes kõik kohal on jne. Üldjuhul aksepteerib et kui emme või issi ütleb et need päevad käid sel nädalal lasteaias ja vot see ja see päev on puhkepäevad kuna see või teine, siis asi paigas.
Oi jutt sai pikk, kuid endal veidi kergem.
Mida ma peaks teisiti tegema et vähendada seda trotsi, et ta tegutseks ilma õiendamiseta....
Teie pikas ja ilmekas kirjas on palju küsimusi - aga peaaegu sama palju on ka vastuseid. Olete ju ka ise märganud, et kui olete rahulik, kannatlik ja rõõmus, siis sujuvad asjad paremini, aga kui olete närviline, siis läheb riiuks, ja kõigil on kehv olla.
Kui teil on ka väiksem laps, kes kindlasti nõuab palju hoolt ja tähelepanu, siis peaksite eriti hästi hoolitsema enda eest. Kui olete väsinud, kiirustav, magamata, kodutöödega koormatud jne, siis olete kindlasti ka kergemini ärrituv. Palun seiske enda vajaduste eest - siis ei saa lapsed kannatada. Poisi vahelduvad meeleolud, mida kirjeldate, peegeldavad kindlasti omal moel ka neid meeleolusid, mida te ise tunnete. Las mees jääb laste juurde, või vanaema, või hoidatädi... ja teie minge kõndima, šoppama, sõbrannadega lobisema või tehke mida iganes, mis teid rõõmustab. Siis tulete tagasi palju parema meeleolu ja uue portsjoni energiaga, mis aitab paremini toime tulla kõigi nende keerukustega, mis väikelaste emade elus igapäevaselt on.
Eraldi tähelepanu vajab ka suurem laps. Vähemalt korra nädalas võiks olla nii, et mees jääb väiksemaga koju ja teie lähete suurema poisiga välja. Nii saab poiss kinnituse selle kohta, et ta on tähtis, et emme armastab teda. Muidugi saab ta neid kinnitusi ka siis, kui te kõik koos kodus olete - aga iga laps vajab tingimata ka privaatset tähelepanu. Enesele haiget tegemine võib viidata sellele, et tal on riielda ja tutistada saades tekkinud tunne, et ta ongi üks karistust väärt, paha poiss ja ta karistab end selle eest ka ise. Andke lapsele selgeid sõnumeid selle kohta, et ta on väärtuslik ja tähtis.
Kokkulepete osas ehk tasub mõelda, mis on üldse kokkulepe. Kokkulepe pole see, et ma midagi sinult palun või midagi ütlen. Teine peab sellega nõus olema, kaasas olema. Kokkulepe on nagu leping, millelel kumbki pool alla kirjutab. Me vanematene kipume tihti tegema nn ühepoolseid kokkuleppeid, teadmata, et laps pole meid tegelikult kuulnudki (ta on parajasti süvenenud millessegi muusse vms). Kui tahate kindlat kokkulepet, peate seda tehes olema lapsega 100% kontaktis. Teisest toast millegi hüüdmine pole kokkulepe.
Hommikused olukorrad on lastele tihti keerukad, sest lapsed ei talu kiirustamist. Laps ei oska öelda, et issi-emme, võtke palun aeg maha! Ta hakkab n-ö venitama, varrukas läheb sõlme ja saapad risti... see on tema viis tempot aeglustada. Võtke midagi ette, et ei peaks kiirustama - tekitage suurem ajavaru vms.
Ega elu olegi muinasjutt, ikka juhtub, et emotsioonid kerkivad lakke, et läheb riiuks ja ütlemiseks. Kui seda ei juhtu iga päev ja suures piires on suhted head, siis polegi midagi hullu lahti. Soovin teile kannatlikku, rahulikku ja rõõmsat meelt. Ja alati, kui märkate, et meeleolu on neist sõnadest kaugel, mõlege, mida saate teha enda heaks.
