Tere
Mul on peagi 9-aastaseks saava pojaga mitu muret. Tegu on iseenesest targa ja seltskondliku poisiga, koolis läheb tal väga hästi nii hinnetelt kui ka käitumiselt (kuigi loomulikult natuke hoolsuse-käitumise muresid on, aga see on vast sellises eas poisi puhul normaalne, mõlemad olid "hea" tunnistusel). Tema isaga läksin lahku juba siis, kui ta oli pooleaastane ning vahepeal oleme elanud ainult kahekesi, mul ei ole olnud ühtegi suhet, mida oleksin talle tutvustanud, ainult minu vanemad on lisaks aidanud teda kasvatada.
Probleem on aga kodus. Ta tuleb koju ja ei taha midagi muud teha kui arvutis istuda või telerit vaadata (kui ma parasjagu ei luba tal arvutis olla). Tal on hunnikutes mänguasju ja ta tahaks aina juurde, aga ta ei mängi nendegagi, mis tal on. Ta ei käi sõpradega õues mängimas. Ta ei aita mul kodus midagi teha - kui siis ainult sellisel juhul, kui ma ähvardan võtta arvutitunde vähemaks (Windows 7s on võimalus tunni kaupa määrata, mis ajal mingi kasutaja saab seal olla ja sealt nende tundide vähendamine on ainus ähvardus, mis töötab). Kui ma üritan talle pakkuda mingit preemiat millegi tegemise eest, siis ta sellest tavaliselt loobub arvutisolemise kasuks. Igatahes on kõige tegemine muutunud selliseks kauplemiseks, et ma isegi ei taha enam seda ette võtta.
Ta on olnud sünnist saadik ülekaaluline - praegu on ta 50kg ja 150cm. Võibolla mitte kõige hullem, kuid siiski. Ta ju ei liigutagi ennast ja arvuti äärest käib pidevalt külmiku juurde. Olen püüdnud küll hoida kodus ainult tervislikke asju, pakkunud talle puuvilju jne ja ta ka sööb neid, v.a. kui ostab oma taskurahast maiustusi, nt üks päev leidsin kodust oma 6 Twixi paberit laiali, eeldan, et järjest söödud. Ta käib 2 korda nädalas ujumas, loodan, et seekord jääb talle see külge - eelmistest trennidest on ta kõigist õige pea loobunud/sinnamineku nii tülikaks teinud, et ma olen loobunud teda utsitamastki.
Ta keeldub minuga poodi tulemast, et talle riideid osta. Mõned asjad saan jah temata ostetud, aga näiteks jalatseid ju mitte, sellega on alati tüli. Samuti alles hiljuti jättis ta oma endisele lasteaiakaaslasele, kellega ta ka esimeses klassis koos käis ja kellel on külas käinud/kes on meil külas käinud (neid umbes 4 kõigi nende aastate peale ongi) sünnipäevale minemata, sest lihtsalt ei tahtnud, isegi kui selle eest karistuseks talle 8h võtsin arvutikasutamist vähemaks.
Siia lisaks tuleb öelda, et ta ütleb, et ta minuga mängiks kodus heal meelel, aga mina ei ole kunagi suutnud pikalt temaga mängida kodus. Ma ei oska lihtsalt mängida. Ma ei osanud lapsenagi ja praegu ma ju võin ennast mõneks ajaks sundida, aga see on tõesti sund ja mul on raske uskuda, et tema seda mingil tasemel ei tajuks.
Mida me teeme koos heal meelel on õhtune unejutt. Tal on alati olnud magamajäämisega probleeme, kuid kui ma loen talle õhtul unejuttu ja jään ta juurde kuni ta on magama jäänud, siis suudab ta rahulikult uinuda. Kui ma ei ole tema juures, siis ta ei lase ka minul magama minna. Kahjuks on see aga läinud aina pikemaks meil niiet ma enam ei jaksa nii pikalt temaga olla, mul jääb endal juba uni napiks selle tõttu ja ma olen nädala lõppedes juba väga väsinud. Samuti tundub mulle vale nii suure lapsega enam pikalt õhtuti koos olla.
Nüüd on lisaks tekkinud see, et minul on hakanud tekkima uus suhe. Mees on küll praegu Eestist ära ja tuleb alles suve alguses siia tagasi, kuid ma olen kindel, et seekord on tegu pikema ja püsivama suhtega. Mu poeg ei ole teda näinud, kuid olen talle ausalt rääkinud, et selline suhe on olemas. Mina olen tänu sellele nüüd samuti pidevalt arvutis, et kirja teel suhelda (meil on kodus mitu arvutit) ning poeg on aina eemalolevam. Ma kardan seda, kuidas ma suudan mahutada need kaks meesterahvast oma ellu, kuidas ma neid üldse tutvustan, kui mees tagasi Eestisse tuleb. kohe koos elama me ei hakka, aga ma eeldan, et selle soovini ei lähe enam kaua aega.
Samuti on ta muutunud kuidagi kergestiärrituvaks. Näitena võin tuua, et sel nädalavahetusel nägi ta, et külmkapis on sinki ja ütles, et tahaks võileiba, kuid paraku oli meil leib parasjagu otsas, sõi hoopis müslit. Järgmisel päeval tegin õhtusöögiks ahjuvormi, kuhu panin selle singi sisse. Selle küpsemise ajal ta läks külmkapi juurde, tuli sealt otse minu juurde ja lõi mind rusikaga õla pihta (istusin arvuti ees) ning heitis siis diivanile ja nuttis südantlõhestavalt. Ta oli solvunud, et see sink läks ahjuvormi sisse, ta oli arvanud, et ma selle eelmise päeva võileiva-jutu peale pean selle talle alles jätma.
Mida ma peaksin temaga tegema? Kuidas leevendada oma poja ilmselt masendust; kuidas saada teda huvituma rohkemast kui pagemisest virtuaalmaailma (olgu see siis arvutis või telekas)? Kuidas peaksin oma elu saama elada oma poja kõrvalt?
[b]
Tänan pika ja põhjaliku kirjelduse eest. Selgub, et tunnustate poega tema heade eelduste ja tulemuste eest koolis, samuti seltskondlikkust, mis tähendab ka suhtlemisjulgust. Samas on mitmeid asju, mis muretsema panevad.
Olete märganud, et karistamine ja kauplemine ei anna soovitud tulemusi, see ei pane poega tegema nõutud asju. Nii võibki juhtuda, et järjest enam tingib ka tema, st ei tee seda mida soovite, sest ootab tasu. Veelgi enam, sellised võtted ei aita sugugi soovitud väärtusi kujundada, näiteks soovi teistele rõõmu teha, olla abivalmis ja hooliv, võtta vastutust oma tegude eest, huvituda ja olla motiveeritud korras toa, heade tulemuste eest jne.
Mida rohkem tasustada ja karistada arvutiajaga, seda tähtsamaks see tema jaoks muutub, seda rohkem on arvutiaeg väärtus, mida tahta. Mida aga soovite, et ta väärtustaks, mis on see, mille pärast on teile oluline, et ta läheks sõbra sünnipäevale, mida ta peaks tegema, kui ta parasjagu arvutis ei ole jne. Kõige ehedam ja ka tulemuslikum oleks temaga rääkimine, mille poolest see kõik, mille üle muretsete, teile tähtis on.
Jutuajamistel on väga oluline, et ka tema saaks rääkida, mis on talle oluline, mis on see, mida ta arvutis olles teeb, miks ei taha minna sünnipäevale jne. Muutuseks on vaja, et ta kogeks, et te saate temast aru. Hukkamõist ja kriitika teeb teda vaid trotslikuks ja vihaseks. Selle kinnituseks on ka löömise näide. Küllap olite ise sügavalt häiritud ja pettunud selle tõttu. Samuti näib temagi olevat segaduses. Tema kõige lähedasem ja olulisem inimene ei mõistnud teda. Isegi kui teile näib, et selle teo eest on poiss ära teeninud teie pahameele, siis kindlasti peab ta saama väljendada ka oma pettunumust teile, siis ei ole vaja tal tulevikus löömise kaudu end väljendama. Niisiis, kõige olulisem, et te saaksite omavahel luua tõeliselt hea kontakti, mis tähendab rääkida, mida tunnete ja vajate. Mulle näib, et poiss igatseb väga teiega lähedase suhte järele. Ta on seetõttu väga häiritud ja hirmul. Ilmselt on unejutt talle hoopis enama tähendusega, kui lihtsalt unejutt, samuti koosmängimine- Mängida võib väga mitmel moel, las poeg ütleb ja näitab, kuidas mängida. Talle pole see üldse tähtis, kas oskate seda või mitte, palju olulisem on see, et näitate huvi tema vastu. Seda enam, kui pojal on põhjust oletada, et teie suhte vahele tuleb peagi keegi kolmas. Ta võib olla tõeliselt ärev ja hakata käituma järjest võimatumalt, et seeläbi teatada: tegele minuga, märka mind, hooli minust. Arvuti ja toit näivad olevat talle praegu peamised rahulolu kujundajad. Nende olulisus taanduks, mitte keelamisega, vaid seeläbi , kui selle asemele tuleks midagi muud, üks võimalus ongi leida see teievahelise hea suhte kaudu. Olete temaga kaua olnud kahekesi ja see on loomulik, et lapse kasvades toimuvad ema ja lapse vahelistes suhetes muutused. Lapsed iseseisvumiseks aitab kaasa turvaline ja usaldav suhe vanematega, mitte liialt kontrolliv, mitte liialt sõltuv. Pole niivõrd oluline ajahulk, mida koos veedetakse, kuivõrd see, kas on tore koos olla, ühine positiivne elamus.
Teie enda elus on toimumas väga tore muutus. Kui ema on õnnelik, siis see on tore kingitus ka lapsele. Igati vajalik on see, et olete temaga oma uuest suhtest rääkinud, ta vajab aega sellega leppimiseks. Mis on selle juures veel väga tähtis – ta võib olla praegu rahutu ja ärev, kuna ta ei tea, mida see tema jaoks tähendab. Nähes teid palju arvutis, võib see uus suhe näida talle ohuna, ilmselt olete ka ise sellele mõelnud. Rääkige temaga sellest, las ta väljendab oma mõtteid ja ka muresid sellega seoses. Arutlege, mis teda ees ootab, ta ei tea ju kuidas temaga suhelda, kuidas ta meeldib, samuti vajab ta teadmist ja kogemist, et tema on teile endiselt tähtis, ka siis, kui perre lisanud uus inimene.
Kõike seda arvestades, rääkige sellest, kuidas poeg end tunneb, mis on talle tähtis, kuulake teda ilma talle hinnanguid andmata, ilma soovita teda ja tema tundeid muuta (aktiivse kuulamise oskus on sel juhul väga oluline. Vältige karistamise ja kauplemisi, rääkige, mis on teile tähtis ja mis teid rõõmustab (mina-keel, st mõju teile).
Soovin teile toredaid koosolemisi ja vastastikust mõistmist.
