Olen hädas teises klassis käiva tüdrukuga, kellest on saanud tõeline kodune terrorist: lööb väiksemat, karjub vanemate peale, mind sõimab kõige koledamate sõnadega. Näen, et tal on kogu aeg paha olla, ja nii palju, kui jutule saame, olen mõistnud, et ta tajub kogu maailma ülekohtusena. Kõik teevad ülekohut: õpetaja, kui paneb naabrist eraldi istuma; väiksem õde, keda ta kinnitab end vihkavat, ema ja isa, kes püüavad mingilgi viisil piire seada. Et tema enda peaaegu katkematul röökimisel võiks sündmustes mingi osa olla, on talle käsitamatu.
Olen teda halva käitumise pärast mõnest asjast ilma jätnud: vahel kommidest, ükskord sünnipäevale minekust, paar korda õhtujutust. Aga tunnen selgelt, et selles ei ole kasu. Ülekohus tema meelest ainult suureneb.
Ma ei tea enam, mismoodi toimida. Kui ma talle räägin, mida mina tunnen, kui ta mu peale karjub või sõimleb või nt väikest õde lööb, siis teatab ta lihtsalt, et see ei huvita teda. Teda huvitab ainult see, kuidas saada seda, millest teda karistuseks on ilma jäetud või plaanitakse jätta. Ka rahulikus olukorras tunnetan tegelikult, et teda tõesti ei huvitagi see, mida teised tunnevad. Talle läheb korda ainult see, et temal on tahtmised.
Otsite viisi, kuidas toimida ja mida teha teisiti kuna teie tütar käitub teiste vajadusi mittearvestaval moel ning olete hädas, kuna karistamine ja piiride kehtestamine ei aita. Näete, et ta tunneb end väga halvasti ning tajub maailma ülekohtusena. Kirjast ei selgu päris täpselt, kas olete Gordoni perekoolis käinud, kuid toon vastamisel ära mõned Gordoni põhimõtted.
Kui teie vajadusi eiratakse ning teil on seega probleem, siis on tõesti üldjuhul abi kehtestamisest – hinnanguvaba käitumise kirjeldus koos oma tunnete ja otsese kahju väljendamisega. Kui laps on kogemata teie vajadusi eiranud, siis ta aitab teid meeleldi ning muudab tavaliselt kohe oma käitumist. Kui tema käitumise taga on aga mingid temale olulised vajadused, siis on loomulik, et tal tekib vastupanu ning siis on hea teha käiguvahetust ehk peegeldada tema tundeid ja mõtteid püüdes mõista tema seisukohta. Peale kuulamist ja peegeldamist võib jälle uuesti kehtestada. Kui laps tunneb, et teda kuulatakse ja mõistetaks, siis on ka temal kergem teile vastu tulla.
Antud olukorras soovitan mina hoopis leida võimalusi, et oma tütart aktiivselt kuulata. Laps käitub halvasti, kui ta tunneb end halvasti. Ja kui laps tunneb end halvasti, siis on vaja last aidata. Aitamiseks on hea viis aktiivne kuulamine. Aktiivselt saab kuulata, kui oleme tõeliselt valmis nägema seda, mis toimub teise inimese sees, kuidas tema maailma näeb ja kogeb. Me ei saa vaidlustada kellegi tundeid, sest tunded tekivad sellest, kuidas me maailma tõlgendame. Kui tunne on juba tekkinud, siis on hea, kui selle endast välja saab. Seni kuni tunne on tugevalt inimese sees, ei ole võimalik arutleda, sest tunded pimestavad ja täidavad kogu inimese tähelepanu. Oluline on olla teadlik, et viha all on alati teised tunded – häbi, süü, alandus, üksindus, pettumus, kurbus jne. Seega kui inimene on vihane, siis võib püüda aru saada, mis teine tunne on selle all. Viha all peidus olevaid tundeid on lihtsam mõista ja aktsepteerida kui viha ennast, mida kogetakse tihti rünnakuna, mitte aga märgina rahuldamata vajadusest.
Kui laps käitub halvasti, siis järelikult on tal mingi probleem ja Gordoni põhimõte on see, et lapsed suudavad oma probleemidele ise lahendusi leida, kui neid piisavalt kuulata ja lasta neil oma sisemaailma nähtavale tuua. Saades võimaluse millestki piisavalt rääkida, saab laps ise rohkem selgust.
Selleks, et kuulata peate olema aga ise seisundis, kus teil on tõesti aega ja te soovite mõista ning aidata. Oluline on panna kõrvale oma arusaamad ja kogemused ja aktsepteerida viisi, kuidas laps maailma kogeb.Te võite ise näha kõike väga erinevalt ja siiski kuulata huvi ja kaastundega tema kogemust. Tihti võib aktiivne kuulamine mõjuda ise juba lahendusena – kui laps saab kogemuse, et teda tõesti mõistetakse võib muutuda tema käitumine väga üllatuslikult.
Kokkuvõtteks soovitan mina leida võimalus, kuidas see väike tüdruk saaks endast välja rääkida need kogemused, mis temale on tundunud ebaõiglusena. Kuulates võiks järgida sibula koorimise printsiipi – iga lapse poolt välja öeldud ja vanema poolt aktsepteeritud mõte või tunne avab uue kihi ja tihti võib iga kihiga tulla rohkem pisaraid.
Meeles tasub hoida mõtet, et tundeid tunda on turvaline ja et igaühel on lubatud maailma kogeda erineval viisil
