Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: 3.a. laps ütleb, et ma olen paha ja tahab meile haiget teha

gretel
Külaline
Postitatud 05.09.2010 kell 18:18
Tere,
Palun nõu, kuidas toimida õigesti? Laps - veidi üle 3 aastat vana, poiss - on hakanud viimasel ajal alati, kui mingi asi/toiming/tegevus talle ei meeldi, ütlema "sina oled paha", "teie issiga olete pahad". Aeg-ajalt, ent mitte alati, järgnevad sellele veel ähvardused stiilis "ma teen teid katki", "ma lõikan sul kõhu katki" jne.
Näiteks täna: olime pikelat õues olnud ning aeg oli hakata tuppa magama minema. Laps ei olnud valmis tuppa minema ning nentis sõjakalt, et meie issiga oleme pahad. Tuli ka mingi pahategemise soovi väljendamise ähvardus, mida ta ta tavapäraselt ei realiseerinud, ent verbaalsest ähvardus näib talle naudingut (?) tekitavat.
Ma olen aru saanud, et kurjustamisel pole mõtet (meil on täiesti vägivallatu perekond ja ka laps pole iial mingit füüsilist karistust saanud; oleme püüdnud aruka armastuse ja gordonliku lähenemisega hakkama saada, nii palju meie arusaam seda võimaldab). Seega ütlesin lihtsalt, et mina last pahaks ei pea; saan aru, et temal endal on vist tuppamineku pärast paha tuju ja ähvarduse poolt lihtsalt ignoreerisin. Vahel selline lähenemine toimib, vahel mitte. Ja käitumine ise ju kordub. Mis seal salata, lapse sellised väljaütlemised, eriti ähvardused, on üsna murelikuks ja kurvaks tegevad. Kuidas teda aidata, et ta oma rahulolematust varjama ei peaks, samas et selle väljendamine ka meile/teistele vastuvõetav oleks?

Hääde nõuannete eest ette tänades
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 07.09.2010 kell 22:24
Tore, et teil on olemas perekooli oskused, neist on siinkohal kindlasti abi.
Armastuse ja hoolimise sisse, mida me oma lastele näitame, kuulub kahtlemata ka selle näitamine, kust lähevad meie piirid. Kehtestava minasõnumi abil saab lapsele hõlpsasti selgitada, mis mulle tema käitumise juures ei meeldi, milline on selle käitumise konkreetne mõju ja minu tunne sellega seoses. Saan aru, et just seda oletegi teinud, väljendades lapsele selgesti oma kurbust ja muret, kui ta teile ähvardavas stiilis sõnumeid saadab.
Võiks mõelda sellele, mis tavaliselt kehtestava sõnumi mõju vähendab. Kas olete oma tunnete väljendamisel siiras, ei vähenda ega suurenda neid? Kas räägite sellest mõjust endale, mis ka tegelikult lapse sõnumitel teile on? Kas alustate kuulamist kohe, kui märkate vastupanu?
Usun, et teise poole ärakuulamine pärast kehtestava sõnumi teelesaatmist ehk käiguvahetuse kasutamine on siin väga oluline.
Oma piiride näitamise kõrval on ikkagi oluline mõista, mis toimub lapsega. Laps, kes käitub teie kirjeldatud viisil, on hädas. Tundub, et lapse saadetud sõnumite all on peidus veel mingid muud, alumised sõnumid. Kuid millised need on? Seda oleks vaja kindlasti uurida, ja edu siin võib saavutada kannatliku aktiivse kuulamisega. Kirjast ei selgu, kas olete seda proovinud. Ma arvan, et ei maksa poja ähvardusi ignoreerida, võtke need ette aktiivse kuulamise kaudu. Nt: Ma ei meeldi sulle. Sa tahad, et ma saaksin haiget. Sinu meelest on siis tore, kui mul on valus ja ma nutma hakkan. Seesuguste peegelduste kaudu on võimalus jõuda lapse nn alumiste sõnumiteni.
Kuulamiseks – nagu ikka – varuge aega ja rahulikku meelt. Olge valmis aktsepteerima kõike, mida laps aktiivse kuulamise käigus väljendab. Ta võib ju teie esimeste peegelduste peale öelda, et jah, ma tahangi, et emmel oleks valus jms. Kui te suudate säilitada hoiaku, et mure on lapsel ja minu asi vanemana on teda aidata, ei võta te neid lapse avaldusi tõsiselt, vaid püüate oma uurimistööga edasi minna. See võtab ilmselt aega rohkem kui vaid üks õhtupoolik, kuid järjekindel olles on kindlasti võimalik lõpuks jõuda selleni, mis last tegelikult häirib. Edasi saab tegelda juba sellega, kuidas õpetada last ka oma halbu tundeid väljendama sel moel, et teised haiget ei saaks. Siin on oluline mõtlemiskoht seegi, kuidas te ise oma vihatundeid tavatsete väljendada. Lapsed võtavad käitumismudelid ikka üle enda lähedalt, siiski mitte alati ja tingimata oma vanematelt.
Kirjutate, et vahel teie sekkumine poja käitumisse on edukas, kuid vahel siiski mitte. Siin on oluline märgata, mis on nendes olukordades teistmoodi siis, kui olete edukas, ja mis on siis, kui te seda ei ole. Midagi on kindlasti teisti kas teis, ümbruses, abikaasas, kogu päevasündmuste jadas. Millised on need päevad, mil poiss ähvardusi ütleb? Mis on neis päevades teisti, kui ta seda ei tee? Seesuguse jälgimistööga saate ehk jälile, mis last mõjutab agressiivselt käituma.
Mõelda võib ka mõjudele, kust laps on saanud oma ideed. On see TV? Lasteaed? Mängukaaslased? Sel juhul saate mõjusid vähendada. Mainin sedagi, et ka võimalikud maandamata vihatunded vanemate sees võivad omal moel olla n-ö lapse peal, sest lapsed tajuvad väga tundlikuna kõike seda, mis nende vanematega toimub.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!