Mul on julge ja aktiivne 4 aastane tütar (kodus ka teismeline poeg). Probleem aga selline, et piiga sõnavarasse on tulnud rida halbu väljendeid ja sõnu, mida ta julgelt kasutab igalpool nii laste kui ka täiskasvanutega (isegi võõratega).
Olen mõelnud, et sõnad ja väljendid võivad tulla vanemalt vennalt ja seega jälginud ka tema sõnavara. Lapse ja tema kasvatajatega rääkides on see probleem ka lasteaias teistel poistel juures, kuid minu laps on julge ja läheb teistele vanematele neid sõnu rääkima. Samas tundub mulle, et piiga arvates on need jube lahedad sõnad, sest mõni hakkab naerma, teine kurjustama, kuid tema on saavutanud selle, et teda märgati.
Olen tähelepannud, et sõnad ja väljendid hakkavad "lendama" siis kui ta saab vihaseks, ei saa millegiga hakkama või kutsutakse teda korrale ja reeglitele alluma.
Olen rääkinud nii hea kui halvaga. Kasutanud mina-sõnumit, kuid kõik on ainult hetkeks. Kui laps on rahunenud ja räägime mõistab, et nii ei tohi rääkida ja need on halvad sõnad, kuid kõik on kuni järgmise korrani.
Kodus on olemas kindlad piirid ja nende eksimisel on meil sisse seatud järelemõtlemiseks oma kindel koht.
Mida ma peaksin tegema veel, et laps ei ropendaks enam ja käituks viisakalt?
Loomulikult peaksite panema piire, küsimus on vaid selles, kuidas seda teha. Karistamisega on see asi, et laps peab küll sellele alluma, ta muudab ehk ka oma käitumist, kuid tema vajadused, mis on alati iga käitumise taga, jäävad ikka tähelepanuta. Ükski karistus ei muuda lapse vajadusi. Seega on vaja ka last kuulata, et aru saada, mis on tema vajadus, kui ta kirjeldatud moel käitub.
Olete ka ise mõelnud, mis on lapse käitumise taga. Arvate, et selleks võib olla näiteks tähelepanuvajadus. Võite ju proovida ja anda lapsele rohkem tähelepanu - temaga enam tegeleda, mängida, koos vahvaid asju ette võtta, teda oma tegemistesse kaasata, teda parajal hetkel kiita ja tunnustada. Kui märkate, et nii tehes on ebasoovitavat käitumist vähem, siis olete leidnud vähemalt ühe asja, kuidas last mõjutada, et ta halvast kombest loobuks.
Kirjutate ka, et olete kasutanud minasõnumit. See on reeglina tõhus. Kehtestava minasõnumi idee on, et kirjeldate selgelt ja hinnanguvabalt lapsele seda käitumist, mis teile ei meeldi, ja lisate sinna ka, milline on lapse vastava käitumise konkreetne mõju teile ja mida te seesjuures tunnete.
Keerukas olukorras tuleb kehtestada ja kuulata kordamööda, sest isegi kõige rahulikumalt öeldud sõnum võib tekitada vastupanu. Vastupanu korral ei aita aga pealesurumine - vahepel tuleb ka teisele ruumi anda - mis tema mõtleb, arvab, tunneb - ja seejärel oma soov uuesti esitada, vajadusel see kuidagi teisti sõnastades.
Lapsed ei võta meid kuulda, kui me ise ei usu, mida räägime. Ehedus on suhetes oluline. Kui te räägite lapsele ausalt sellest, mis teid tema käitumise juures häirib, toote välja tegeliku mõju ja tegelikud tunded (neid suurendamata ega vähendamata), siis on ka loota, et laps oma käitumist muudab.
Vanaemale võiksite aga rääkida, millised on teie kasvatuspõhimõtted ja miks, ning mida te temalt ootate, kui tema last hoiab. Kindlasti on võimalik teha kummalegi sobiv kokkulepe, ja üks pingeallikas on elus jälle vähem. Ikka tuleb välja öelda, mida ma mõtlen, tunnen, vajan, eeldan. Selgus sõnades teeb suhted selgemaks - seega realistlikumaks ja paremaks.
