oodates oma 1 klassi last kooli ees, kuulsin kuidas lapse klassikaaslane teda väga roppude sõnadega sõimas. Minu laps pöördus minu poole , et ma seletaksin mis need sõnad tähendavad.. egas ma seletanudki. paar päeva hiljem rääkisin ka klassijuhatajale kogu loo ära. Laps kes oli selliseid sõnu rääkinud , tunnistas üles oma ropusti rääkimis, mille peale õpetaja kirjutas märkuse. Ka kõrval seisnud laps tunnistas, e too poiss oli nii rääkinud. Õhtul helistas mulle ilmselgelt kuri ja pahane isa, kes väitis et tema laps nii ei räägi , pika seletamise peale isa siiski nõustus minuga. Tema poeg temale ei tunnistanud üles ropusti rääkimise. vestluse sees mainis isa korduvalt et kui see on nii siis ta karistab. Äkki laps ei julgegi tunnistada isale , kuna kardab füüsilist karistust. Isa süüdistas ka mind , miks ma julgesin õpetajale sellest ääkida ja kuidas ma ikka tean et see poiss oli tema laps. Isa mainis ka et ma oleks ta poja pidanud võtma kratist kinni ja kohe koolimajja sisse viima. Mina võõrast 1 klassi last ei puutu.Leian, et mina sooviksin küll teada oma poisi käitumiest rohkem koolis, eriti kui see on ebaviisakas ja väär. Mida ma tegin siis valesti ja kas tegin?Kas ma ei oleks pidanud sellest üldse välja tegema?
Mina arvan, et väära käitumise ignoreerimine on halvim valik.
Samas tuleb paratamatult aktsepteerida täiskasvanute inimeste valikut oma last kasvatada enda arvates parimal moel (juhul kui see ei kätke endas rasket füüsilist kuritarvitamist vms õigusevastast käitumist). Kui isegi kõrvaltvaatajale võib tunduda mingi sekkumine (nt reaktsioon, karistusviis) kohatu on siiski lapse pere see, kes konkreetse lapse väärtusi ja hoiakuid kujundab ning selleks sobilikke kasvatusmeetmeid valib.
Lasteaed ja kool on just need kohad, kus erinevate perede väärtuste ja hoiakute erinevused teravalt välja tulevad. Teiste laste maailmanägemus muutub paratamatult minu lapse kasvukeskkonnaks. Hea meelega tahaks sealt kõrvale lükata neid asju, mis ei sobi kokku minu põhimõtetega. Paraku on teistel peredel minuga samasugune õigus enda põhimõtetele. Ja nii ei jäägi muud üle kui anda neutraalselt märku asjaoludest, mis pole teise käitumises vastuvõetavad.
Kui Teie andsite neutraalselt (ilma hinnanguta selle kohta mis on vale ja mis on õige) märku juhtunu asjaoludest, mis Teid Teie lapse kasvukeskkonnas häirivad, siis edasine lapse isa käitumine/toimetulek saadud teabega on juba tema enda isiklik mure ja hool. Võib arvata tema käitumise põhjal, et juhtunu ei jätnud teda kaugeltki ükskõikseks. "Õige" ja "vale" käitumine on määratlused mis on sügavalt seotud inimeste endi väärtus- ja hoiakutesüsteemiga. Antud juhul kaitsesite Teie lapsevanemana oma last, mis võiks olla ju iga vanema esmane õigus ja kohustus.
