Olen hädas oma 3-aastase poisiga, kes pidevalt näpistab nii viha pärast kui ka lihtsalt rõõmuga nii meid kui ka teisi lapsi. See, et ma päevast päeva räägin "ei tohi haiget teha" , ähvardan "ma ei mängi sinuga kui sa haiget teed" või "see laps ei taha enam meile külla tulla, kui sa talle haiget teed" ei huvita teda üldse, naerab ja küsib "miks ... ". Lihtsalt möödaminnes näpistab ja mitu korda päevas. Ja kui kiidan, et sa mängisid teise lapsega nii ilusti ja oli ju tore sõbralikult mängida, siis ütleb uhkelt " ma tegin talle haiget ka".
Ja samamoodi, kui jonnib ja nutab siis tuleb meile kallale ja näpistab ning mõnikord tahab ka hammustada. Ei lase ennast maha rahustada ega ignoreerida. Kas peaks hakkama ignoreerima seda näpistamist? Mulle tundub, et äkki pöörame sellele liiga palju tähelepanu ja siis ta just teebki seda. Samuti on häda, et sõidab teistele lastele rattaga või autoga otsa või siis jookseb otsa, tavaliselt muidugi endast väiksematele. Otsib nagu reaktsiooni, et mis siis juhtub, kui nii teeb... rääkimisest kasu pole, juba u. poolaastat korrutame seda koguaeg, et ei tohi nii teha jne., karistada (nn. pahalapse toolil istumine) ka väga ei taha, siis läheb eriti trotsi täis. Mida teha?
Sarnase murega vanemate küsimusi ja neile antud vastuseid leiate foorumist veel. Selline mure oma lapse käitumise pärast on suhteliselt sage, sest taoline käitumine on lapse arengus täiesti tavapärane ja normaalne nähtus.
Ühelt poolt 3-aastane laps ei oska veel väga hästi oma tundeid väljendada ning teeb seda läbi käitumise. Näiteks kui miski häirib, võib tulla ja teid hammustada, näpistada. Taolistes olukordades võib aidata kui annate teada, et teil on valus (nt ütlete kurva häälega, et ai, ai, mul on väga valus kui sa hammustad!) ja/või peegeldate ka lapsega toimuvat, mis aitab tal paremini endaga toimuvat mõista ning ka verbaalselt areneda (nt öelda, et sa oled pahane, sa oled kurb vastavalt sellele, mida teie arvates laps tunneb). Teiselt poolt, sellises eas lapsed alles õpivad sotsiaalset suhtlemist. Muuhulgas kombatakse piire ja vaadatakse, kuidas teised käitumisele reageerivad (nt näpistan sõpra, aga üks hakkab nutma ja teine hoopis näpistab vastu). Sellisel maailma-suhete avastamise perioodil ei ole tõesti lapse jaoks kasu ähvardamisest, karistamisest. Pigem võiks vanem olla kaaslane, kes aitab lapsel keerulises suhetemaailmas toimuvast aru saada. Ja teie lapse siiras küsimus miks? jätab mulle arusaama, et tema praegu seda maailma avastabki ning tahab teada, miks juhtub nii ja naa. Siin saate teie olla see, kes temale arusaadavas keeles selgitab, miks ei tule teised külla kui haiget saavad. Oluline on seejuures meeles pidada, et lapsele tuleb selgitusi jagada mitmeid kordi, enne kui tema käitumine hakkab muutuma.
