Tere,
Olen hädas sellega et vihastan oma laste peale nii et endal hakkab ka hirm. Mul on kolm last 5 aastane, 2,5 aastane ja 9 kuune. kõige rohkem vihastan kui panen väikest magama ja siis keegi just karjuma hakkab. 5 aastane juba teab ja saab aru et tuleb tasa olla ning siis saabki minu viha valangu see 2,5 aastane. ma ei suuda end vaos hoida vaid hakkan karjuma ja ka käed lähevad käiku. olen proovinud 10 eni lugeda aga ka sellest pole kasu sest sellel hetkel lööb silme eest mustaks. alati pärast palun vabandust et karjusin ning tunnen süümekaid, kuid trauma olen lastele juba tekitanud. kuidas end vaos hoida ja oma viha kontrolli alla saada, kas kellegil on head nõu?
Tere, on ütlemata hea, et olete probleemi märganud ning püüate sellega toime tulla. On palju vanemaid, kes ei tunnista, et laste peale häält tõstavad või/ja ei saa aru, et see on lapse jaoks traumeeriv.
Ütlete, et olete lastelt vabandust palunud. Selline käitumine on oluliselt parem kui mitte millegi tegemine. Kuid kuidas siis vihastamisega toime tulla? Esmalt, vaevalt leidub vanemat, kes ei oleks kunagi oma laste peale vihastanud. Vihastamine ei tee vanemast halba ema või isa. Oluline on see, kuidas me, täiskasvanud, oma vihaga toime tuleme ja seda teistele väljendame. Ja toimetulek on lihtsam kui tunneme ennast üldiselt hästi, ehk teisisõnu oleme oma elu-oluga rahul ning meie energia tass on täis.
Teie kirja lugedes tekkis mul esmalt mõte sellest, et kuidas te ennast tunnete? Kolme väikese lapsega olles võib kergesti juhtuda, et enda energia tass on tühi ning kui siis midagi ei lähe nii nagu plaanitud, võib kannatus katkeda ja vihastamine võib väljenduda karjumise, tutistamise jmt.-na. Ehk siis esimese asjana, olete te ise saanud piisavalt puhata? On teil piisavalt abi lähedastelt inimestelt? Saate te piisavalt tegeleda asjadega, mis ei ole seotud laste eest hoolitsemisega? Kui tunnete ennast rahulolevamana ja puhanumana, siis ärritavad asjad palju vähem ning ka oma viha on kergem väljendada adekvaatselt (nt öeldagi rahulikult välja, et mind vihastab see kui .).
Teiseks, lugedes jäi mulje, et teil on n.ö tüüpolukorrad kus vihastate, näiteks väikseima magama panemine. Siin tasuks mõelda selle üle, et mida ma saaksin keskkonnas (nt kodus toas) muuta nii, et magama panemise ajal oleks ka 2,5-ne vaiksem. On ehk mõni mäng mida ta saaks sel ajal mängida? Teinekord midagi muud? Ehk oleks mõnel korral kasu sellest kui 5-ne ja 2,5-ne lahus hoida, sest siis ei tule tülisid vmt.? Teie kirjast ei selgu kas seda teete, kuid 2,5-sele tasub saata ka ennetavaid mina-teated. Näiteks öelda, et ma lähen väikest magama panema ja mul on seda lihtne teha kui sa siin mängid ja häält ei tee. Või kui tulebki kõva häält, siis minna ja saata lühikesi mina-teateid, näiteks öelda, et sa tegid kõva häält ja väike(vend) ei saa magama jääda. Mina-teadete kohta leiate juttu nii foorumist kui ka Th.Gordoni raamatutest, nt Tark lapsevanem.
