Minu poeg kardab ilma minuta magama minna arvab et ma lähen ära ja ei tule tagasi. Ma pole kunagi nii ära läinud. Ma ei saa aru kust ta võtab seda. Olen teinud nii et kui ma ei suuda rahulikuks jääda kui ta magama ei taha minna siis jääb mees temaga ja ma ytlen et lähen teise tuppa et sa jääd issiga. See talle ei meeldi ja siis olen sunnitud ennast kokku võtma ja temaga olema ja rahulikuks jääma. Mees suudab ta magama panna kui mind pole kodus aga alati kui ta esimest korda teeb silmad lahti siis olen mina tema juures. Nyyd aga ta ei jää enam issiga magama ytleb et kardab et emme ei tule tagasi. Kuidas ma saaks oma vigu parandata ja et ta ei kardaks et ma ära lähen ja ei tule tagasi. Ometi ma kordan pidevalt et ma armastan teda ja tulen ruttu tagasi. Praegu on ka lasteaias käimised raskeks muutunud ta ei taha enam ja kui ma viin vanaema juurde siis ka ei taha sinna ta ytleb et tahab emmega olla. Ma torman töölt koju et olla ainult temaga ja kõik nädalalõppud olen temaga nädala jooksul mind pole tema juures siis kui olen tööl ta siis lasteaias ja siis kui kaks korda käin trennis siis on ta issiga. ometigi ju ma kogu oma aja olen temaga ja me ei ole lihtsalt telkut vaatamas me koos mängime joonistame paneme puzzlesi kokku, loeme raamatuid jne. ta ei vaja nii palju lähedust issilt kui minult. Ma ei saa töölt ära tulla. Mida ma tegema võiksin
Magamisega seotud probleemid on tuttavad paljudes peredes ning selle kohta leiate palju kommentaare ka meie alafoorumitest.
Teie kirja põhjal saan aru, et suur vajadus ema järele ilmneb lapsel just seoses magama minemisega ning viimasel ajal on see ilmnenud ka siis kui on vaja teha muid asju (nt lasteaeda minna) ning siis kui isa on teda üksinda magama pannud. On võimalik, et lapse jaoks on midagi toimunud, mis on vahepeal tema hirmu suurendanud ja siis tasuks aktiivset kuulamist kasutades proovida teada saada, mis see on ning ühtlasi nii talle pakkuda ka suuremat turvatunnet.
Laps vajab tunnet, et vanem teda mõistab ja ära kuulab. Lapsele võiks tema tundeid tagasi peegeldada ja vastavalt vanusele kasutada ka tema sõnade-mõtete peegeldamist. Näiteks öelda, et "Sa tunned hirmu, kui pead üksi jääma", "See hirmutab sind, kui ma ära lähen" jne. Aktiivse kuulamise järel laps pigem rahuneb ja tunneb ennast turvalisemalt ning võib ka ise aru saada, miks tal sellised tunded on. Sellist rääkimist võiks proovida ka isa kui last üksinda magama paneb. Kui on last kuulatud ja laps veidi rahunenud, siis võiksite anda mina-sõnumi ja väljendada soovi, et ta jääb magama ja saab homme jälle igasuguseid vahvaid asju teha. Kui laps muutub seepeale ärevaks või nutuseks, siis tasub ta muret uuesti aktiivselt kuulata.
Ühtlasi võiksite temaga koos proovida leida lahendusi. Näiteks võib abi olla sellest kui käite tema juures magamistoas kindlate ajavahemike järel, milles olete varem kokku leppinud. Näiteks kasvõi 3-minutiliste vahedega. Seda võite proovida teha ka siis kui on isa kord last magama panna ja teie ise kodus olete. Aja jooksul võiks ajavahemikke suurendada ning sellest siis ka varem lapsega rääkida, et pigem paus (nt 6-10 minutit 3 asemel) teda kohe ära ei hirmutaks. Abiks võib olla seegi kui uks jääb lahti ja laps kuuleb teid tegutsemas või mehega vestlemas. Kirjast ei selgu, kas teil on ka mõned oma magamaminemise rituaalid ja/või kaisuloomad, mis kõik võivad samuti turvatunnet pakkuda.
Väikelapsed võivad vahel olla äärmiselt järjekindlad oma nõudmiste ja tahtmistega ning seetõttu peavad ka vanemad olema konkreetsed ja järjekindlad. Ja teie kirja põhjal saan aru, et teie laps on järjekindel ning teil on keeruline jääda omakorda järjekindlaks. Laps vajab reegleid ja vanemate järjepidevust selleks, et end turvaliselt tunda. Kui te lepite lapsega kokku, et käite nt. intervallidega teda vaatamas, siis on ka oluline, et nii teete. Sellele kindlaks jäämine võib alguses olla väga raske kui laps on harjunud, et tema nutu peale tuleb ema kohe kohale. Siis on jälle hea peegeldada talle tema kurbust-hirmu ja kui on rahunenud, rääkida kokkuleppest ja minna teise tuppa, et mõne aja pärast tagasi tulla.
