Eile tuli mu 14-aastane tüdruk õhtul lõhnadega koju (nii suitsu kui alkoholi). Proovisin siis küsida, mis toimub?! Tema vastas, et ta oli lihtsalt seltskonnas, kus suitsetati. Samas ma tundsin ka alkoholi lõhna!!! Ta valetas mulle silma sisse. Ma saan aru, et teismeline ja ikka proovivad, kuid ma ei taha, et sellest saaks mingi salajane ja nurgatagune värk. Mul on ka hirm, mis pagana seltskonnaga ta liigub, kes saab alkoholi ja suitsu osta!!!! 14-aastastele ju seda ei müüda...
On küll õige, et teismeiga on see aeg, kui noored hakkavad avastama täiskasvanute maailma. Alkohol, suitsetamine ja narkootikumid kipuvad sageli selle maailma osaks olema. Kõik mis keelatud on nii mõnegi teismelise jaoks eriti ahvatlev. Siis ei lähe korda, kas need ained on kahjulikud või mitte. Tegu on võimuvõitlusega - "Kuigi teie, täiskasvanud, ei luba mul neid keelatud asju proovida, olen ma ikkagi piisavalt suur ja nutikas, et teid ära lollitada ja kõike seda teha."
Teismelistele omane võimuvõitlus on üks põhjus, miks karistamine Wendy kirjeldatud olukorras ei pruugi teps mitte aidata. Osa teismelisi muidugi ehmatab ja peab keelust kinni, kuid kasvab trots ja vimm. Enamasti lõppeb see lapse sulgumisega vanema ees - enam ei räägita, isegi välditaks vanemaid. Ka vaikimine ja ignoreerimine on võimuvõitlus.
Ei ole mõtet lapse peale vihastada ja karistusi määrata. Sellega ei saavuta me koostööd lapsega. Samas ei tohi me probleemi ka märkamata jätta. Kindlasti tuleb lapsega rääkida ja selgelt mina-sõnumite abil anda märku milline käitumine sobiv on ja milline ei ole.
Rääkimiseks leida aega. Seda pole mõtet teha kohas, kus on palju segajaid (vanematel kiire, teised lapsed või täiskasnavud segamas, telekas või raadio mängimas, supipott tulel soojenemas jne). Tuleb leida aega, istuda maha ja pidada vestlust nagu võrdne võrdsega.
Alustuseks võiks vanem väljendada oma tundeid seoses juhtunuga. "Ma olin väga ehmatanud, kui sa suitsulõhnadega koju tulid. Ma olen mures kas sinuga on kõik ikka korras ja hea meelega kuulaksin, mis juhtunud on".
Kui teismeline selle jutu peale tõrjuvaks muutub ja väidab, et kõik on ok või et teised suitsetasid, siis võiks mõelda, miks ta nii vastab. Üheks põhjuseks võib olla hirm, et vanem hakkab karistama ja ka arvamus, et vanemad ei saa nagunii aru. Seda võiks vanem siis ka lapsele tagasi peegeldada "Mulle tundub, et sa kardad, et ma vihastan ja hakkan moraali lugema." Aktiivset kuulamist kasutades saame me teada mida laps siis tegelikult arvab ja tunneb.
Olen märganud ka seda, et noortele ei ole mõtet jagad informatsiooni kuidagi õpetajalikult või moraali lugedes. Pigem mõjub see, kui vanem avab iseennast ja räägib oma kogemustest ja teadmistest. See huvitab lapsi kõige enam. Hea on ju teada, kuidas ema või isa ise noorena olid. Isegi kui täiskasvanud on nooruses teinud vigu, ei peaks neid kangesti varjama, vaid võikslastele jagada ja tunnistama, et selliseid asju kahetsetakse, et need olid vead.
Kui suitsetamine ja alkohol saavad sagedasemaks probleemiks, on see tõenäoliselt märk lapse murest. Ennastkahjustavad tegevused tekivad siis, kui laps on stressis, tal on kodus või koolis halvasti läindu, ta on kaotanud eneseusu, ei ole head sotsiaalsed oskused jm. Jällegi ei aita karistamine, vaid lapse aitamine.
