Mure siis selline,et olen üksikema ja kasvatan 6a. tütrekest. Sünnitasin 30-selt ja ta oli väga-
väga oodatud.Pidin aga suhteliselt vara tööle
tagasi minema ja laps jäi koju vanavanaemaga.
Kuna tundsin end töölemineku pärast süüdlasena,
siis tunnistan et olen teda kommide-mänguasjade
ostmisega ära hellitanud.
Esimesel aastal oli ta väga hea ja rahulik laps,
ei ühtegi magamata ööd ega jonnimist.Tõeline
päiksekiir. Tütreke on väikesest peale harjunud
igal pool kaasas käima ja võib olla seetõttu
hästi julge suhtleja.Kui teised lapsed sageli
ütlevad pika pinnimise peale oma nime ja vanuse
siis tema jõuab ära rääkida kogu enda,minu ja
vanavanaema eluloo.Lasteaias on käinud 3 aastat
ja väga meelsasti.Kasvatajate jutu järgi on
ta seltsiv,kuigi mitte juhtiv. Armastab väga
liikuda,laulda,tantsida(käib ka kaks korda nädalas
trennis).Ainuke probleem lasteaias,et ta ei taha
lõuna ajal magada. Kuna ta on hästi liikuv ja
elav siis küsisin perearstilt ja neuroloogilt,
kas tegemist pole hüperaktiivsusega ja sain
eitava vastuse.Samas olen ise täheldanud,et
tal on komme pidevalt jutule vahele segada(lugesin
kuskilt artiklist,et see võiks olla hüperaktiivsuse
näitaja),samuti on viimasel ajal olnud suuri
probleeme sõnakuulamisega.Räägi nagu vastu seina,
üldse ei kuula ja kui jonnima hakkab siis ei
ole enam lihtsalt jonn vaid täielik hüsteeria,
näit. limonaadi pärast mille teised
ära jõid.Jutt sai päris pikk ja kõike vist
ei jõudnudki ära kirjutada,mida tahtsin,aga
loodan väga,et äkki keegi oskab minuga oma
kogemusi või nõuandeid jagada.
Olete hakanud mõtlema, mis peitub järjest suureneva sõnakuulmatuse ja jonni taga ning Teile näib, et olete varasemalt tütre liialt ära hellitanud. Eks ole ju mõistetav, et kaua tööl viibiv ema soovib lapsele kompensatsiooniks meelehead pakkuda. Asjade ja maiustuste ostmisest määravam on aga see, kuidas laps end tunneb, kuidas seda vähest koosolemise aega kasutatakse, kas vanem tegelikult soovib pühenduda lapse rõõmudesse ja muredesse, seega kas laps tunneb end turvaliselt ja armastatuna. Võimalik, et laps soovib lihtsalt rohkem võimalusi oma emaga koos olla, kuulda, et ta tähtis, saada tagasisidet oma tegemistele vms.
Jonn ja sõnakuulmatus on lapse pahameele väljendus, tema vajaduste mittearvestamise tulemus, protest millegi vastu. Õigupoolest pole tal ju sageli teisi võimalusi oma rahulolematust ja halba enesetunnet väljendada. Kes julgeb aga väita, et laps peab kõigega nõustuma?
6.a. laps on enamasti väga liikuv ja järjest enam iseseisvusele püüdlev ning silmatorkavalt uudishimulik (kõik see on aga tema arenguks äärmiselt oluline!).
Ta vajab võimalusi katsetada, proovida, seejuures võib see vanematele üsna kurnav olla. Ühe lahendusena näib paljudele täiskasvanutele keelamine, karistamine. Liigselt jäigad võtted, ülemäärane keelamine, samuti kriitika ja iroonia põhjustab lapses häbi- ja süütunnet, millega toimetulekuks laseb ta käiku oma trotsi ja jonni, sageli ka agressiivsuse.
Seega arvestades 6.a. ülitundlikkust kriitika ja hinnangute andmise suhtes, on targem neid vältida. Probleemide ennetamiseks aitab sageli ühiselt läbiarutatud kokkulepped ja reeglid. Näit. millal on magamamineku aeg, mis enne seda on vaja ära teha; milliseid maiustusi, kui palju on mõistlik süüa, kelle oma on limonaad ja kas peab küsima nõusolekut, kui võtta teise asju jne.
Kui lapse protest on tuntav, siis ilmselt on tema jaoks midagi valesti, seega on oluline võimaldada tal seda ka väljendada. Pinge maandamiseks ja mõistmise väljendamiseks saab lapsevanem olla aktiivse kuulaja rollis, näit. sa oled väga pettunud, et limonaad on otsas; sinu arvates ei tohi seda keegi teine juua ja nüüd oled lausa vihane jms.
Edasi on hea jõuda sellistes situatsioonides koos selleni, mida teha tulevikus teisiti, et nii ei juhtuks.
Teiselt poolt on kohane, et ka lapsevanem saab väljendada oma nördimust, kui laps kokkuleppeid ei täida. Pikemalt ja põhjalikumalt saate tuttvada kohaste käitumisviisidega Th. Gordoni raamatutest (nt Tark lapsevanem).
Head proovimist ja üksteise mõistmist.
