Mure selline, kuidas õpetata lapsele teistega arvestamise oskust/olulist. Nimelt on mul 5 aastane poeg ja 8 aastane tütar. Maadejagamine on pojaga. Ta keeldub mänguasjade jagamisest, tahab olla alati kõiges esimene (kes saab esimesena pannkoogi, kes saab karusellile, kes saab esimesena mingi mänguga mängida jne) Varem seda probleemi üldse ei olnud, kuid nüüd on see MINA kuidagi eriti tervalt esile kerkinud ja sinna kõrvale eriti kedagi teist ei mahu. Tüdrukul sellist perioodi ei olnud. Olen pojale siis selgitanud, et alati ei saa ja teistega peab ka arvestama jne, kuid minu jutu mõju, kui seda üldse on, on minimaalne. Mida sellises olukorras teha?
Küll on tore, et iga laps on omamoodi. Pole neid võimalik läbi kupeeri kasvatada. Igale oma lähenemine ja nii on ka viienda lapse kasvatamine nagu täiesti uus kogemus.
Ütlete, et pojal on selgesti väljendunud oma ego ja teised tema kõrvale eriti ei mahu. Psühholoogid on leidnud, et vanemad alateadlikult kasvatavad poistes ja tüdrukutes erinevaid omadusi. Poisse kasvatatakse konkureerima ja võistlema, tüdrukuid koostööle pühenduma. Poiste juures ei kiideta tunnete näitamist heaks (mehed ei nuta jm.), tüdrukutel on see lubatud. Siin võivad need kaks asja kokku saada. Kui poisil ei õnnestu olla esimene, siis tekivad suured negatiivsed tunded, millega ta ei oska midagi peale hakata. Võib olla nutab, jonnib, lööb või muud sellist. See on täiesti normaalne reaktsioon ebaõnnestumisele. Mida teie teha saate? Olla rahulik ja peegeldada talle tagasi tema tundeid. Näiteks midagi sellist. "Sa oled tõesti vihane, et ei saanud esimest pannkooki." Pole õige väljendada negatiivset suhtumist ükskõik millisesse tundesse, sest kõik tunded on lubatud. Teine asi on , kuidas neid väljendada. Kui laps lööb kedagi või lükkab meelega köögis midagi ümber, siis tuleb öelda midagi sellist:" Ma saan aru, et sa oled maru vihane, et ei saanud esimest pannkooki, kuid mulle ei meeldi, kui sa mind lööd. " Edasi püüdke selgitada, mida laps oma vihaga peale võiks hakata. Juhul kui laps on endast väljas ja ei kuula, siis võib ta rahulikult ( oluline on, et Teie ise olete kogu see aeg VÄGA rahulik) suunata teise tuppa ja öelda, et ootate teda tagasi kohe, kui ta on rahunenud. Kui laps saab oma tundeid väljendada ja õpib aja jooksul ka neid valitsema, siis on tal hiljem kergem pettumuste ja kaotustega toime tulla. Seega olge kannatlik tunnete peegel ja oma ootuste väljendaja. Ükskord see mõjub nii kui nii!
