Poiss saab varsti kolmeseks. Juba paar kuud on komme teisi näpistada. Kodus emmet ja lasteaias teisi lapsi. Õnneks mitte väga valusasti. Kodus räägin alati, et emmel on valus ja et emmele ei meeldi üldse selline mäng. Lapsele aga ei jõua justnagu kohale, vaid võtab seda kõike mänguna, kuigi räägin temaga näpistamisest väga tõsise häälega. Nt kui emme pani käed näo ette justnagu nutaks, sest näpistamine oli nii valus, siis tahtis laps varsti, et mängiksime seda mängu, kus mina näpistan ja emme paneb käed näo ette. Hakkasin kasutama toolil aja maha võtmise taktikat. Ja ka seda hakkas ta ise pärast järgi mängima - tuleb näpistab emmet, ronib ise toolile ja hakkab numbreid lugema (lugesin 30-ni, seni kaua pidi istuma).
Mida teha, et näpistamine lõpeks?
Näib tõesti, et teie poeg on hakanud näpistamist kasutama kui omamoodi mängu. Kui näpsitab, siis sellele järgnevad teatud tegevused - emme või keegi teeb midagi ning seda on huvitav jälgida, mis saab. Selles vanuses avastab laps uhkusega, et suudab panna teisi midagi tegema ja see tõstab tema eneseteadlikkust (avastab, et võib omada kontroll välismaailma objektide üle) ja see pakub avastamisrõõmu.
Mõnda mängu või tegevust korratakse pidevalt ja ikka ja jälle on lõbus.
Teistele ei pruugi kõik mängud aga sobida, võivad olla tüütud või koguni pahameelt (ka valu) tekitavad. Kui lapsele näib huvi pakkuvat näpistamise tagajärjed, siis leidma sellise viisi reageerimiseks, mis talle rõõmu ja lõbu ei pakuks.
Olete seni proovinud erineval moel ja kannatlikult teada anda, kuidas näpsitamine teile mõjub, kuid poeg võtab seda ka kui mängu osa või meeldib talle mistahes tegevus, peaasi, et emme teeb kaasa, reageerib, tegeleb temaga jne.
Üks võimalus on, et ütlete, et teie ei taha enam seda "mängu" ja ei reageeri rohkem. Samas tegelete temaga hea meelega ja rõõmsalt kui ta on loobunud teid häirivast näpsitamisest. Oluline on, et laps saaks soovitud kontakti teisiti ja tunda oma käitumise mõju. Kui siiski peaks juhtuma, et ta teeb midagi, mis teid pahandab, siis ikkagi usun, et kohane on proovida ka rääkida ja nii nagu seda olete teinud mina-keeles: nt ma sain haiget, mul on valus, olen pahane, kurb jne.
Seejuures on väga oluline anda lapsele positiivset tagasisidet ja teha seda samuti mina-keeles. Leidke selleks teadlikult võimalusi, et väljendada oma heameelt ja rõõmu, kui poeg midagi toredat teeb (mulle meeldib see mäng...., mul on hea meel kui..., mind rõõmustab see ..... jne).
Lõbusaid mänge ja koosolemisi!
