Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Kiitmine ja karistamine :: kas olen lapse ära hellitanud või on see lihtsalt jonn?

jaana
Külaline
Postitatud 09.01.2007 kell 15:28
poeg saab kohe kahe aastaseks.Aga tema käitumine ajab mind vihale ja mul on vahest selline tunne et ma ei taha teda ,et annaks ta ära...nt.sõna üldse ei kuula, jonnib kui midagi ei saa.kuigi olen talle seletanud ja mina-vormis rääkinud aga ta ei te välja.ta võib terve päeva lihtsalt kisada,viskab pikali trambib käte ja jalgadega,teeb endale haiget ja röögib nii et hing jääb kinni.püüan teda rahustada siis lööb mind või läheb "hulluks" ja ma ei tea mida ette võtta.Isa ütleb et olen lapse ära hellitanud et luban talle kõike aga ma ei saa vaadata kuidas ta röögib.aidake!
Angela Jakobson
Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 11.01.2007 kell 10:21
Kahe aastane laps on jõudnud oma arengus Mina tunnetuseni. Nüüd enam pole vajadusteks pelgalt täiskõhutunne ja kuiv olemine, vaid soovid ja tahtmised kasvavad koos lapsega. Niinimetatud jonn on lapse üks võimalus saada soovitut. Seda muidugi juhul, kui tal sellise käitumisega õnnestub edu saavutada. Seega – kui vanem lapse karjumist, agressiivset käitumist, või mõnda teist mittesoovitud käitumist kinnitab lapse soovi täitmisega siis laps kasutab ka järgmine kord samasugust “ tõhusat strateegiat”, mis viib tema kogemuse põhjal sihile. Jonni “murdmiseks” on erinevaid strateegiaid, sellest on ka kirjutanud arengupsühholoogid palju raamatuid.
Esmalt soovitaksin kaardistada enda jaoks olukord – millistes situatsioonides lapse häiriv käitumine esineb? Kuidas mina selles olukorras käitun? Mis on tagajärg? Oma käitumist analüüsides peaksite jõudma järelduseni, millised teie poolt kasutatavad lahendusstrateegiad on tõhusad ja millised mitte. Ebatõhusad strateegiad on vaja asendada efektiivsematega.
Kirjeldate, et laps kisab nii et hing jääb kinni, trambib jalgadega jne. Laske lapsel oma pahameelt väljendada – lapse võimetel on ka piirid ta ei suuda lõpmatuseni karjuda. Kui karjumisest hing jääb kinni pakkuge klaasikest vett. Oluline on see, et laps saaks selle kogemuse, et tema tundide pikkune röökimine on asjatu energia raiskamine – ta ei saavuta sellega soovitut. See sunnib last võtma kasutusele teisi käitumismustreid – teie kontrolli all on kinnitada teile sobivaid lapse käitumisi ja ebasoovitavaid ignoreerida.
Lihtne soovitada, kuid võib tunduda et raske teostada. Julgen eelpool kirjeldatut soovitada toetudes oma isiklikule kogemusele, mind aitas väga oma lapse puhul selles jonnieas just iseenda käitumise analüüs.
Uskuge – järjekindlus viib sihile.
Jõudu, järjepidevust ja kannatust Teile,
Angela Jakobson
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (12)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!