Mu pea 3-ks saav poeg raagib pidevalt rumalusi. Tavaliselt on need kaka-pissi naljad, millest katsun mitte valja teha. Kuid vahel raagib paris koledaid asju. Naiteks uhel paeval lasteaiast tulles raakis, et neil on lasteaias pustol ja tema paugutas sellega teiste laste suunas. Kui ma selgitasin, et teiste pihta sihtimine valjendab soovi teistele lastele haiget teha, siis teatats ta mulle, et ta tahabki et koik teisel lapsed ara surevad. Siis saab ta koikide manguasjadega ise mangida. Voi teine naide, et lihtsalt heast peast utles, et ta paneb oma hea sobra auto tee peale seisma, et autod tast ule soidaksid!!!!!??? Ise seejuures itsitab ja utleb, et raagib rumalusi. Kust sellised asjad tulevad. Ja kuidas sellele reageerida? Kas on tegemist tulevase kurjategijaga?
Selles vanuses on nn kaka-pissi naljad üsna tavalised ja loomulikud ning nagu ma aru saan võtate neid üsna rahulikult. Neile mittereageerimine vähendab kahtlemata ka huvi neid sõnu ja nalju korrata. Seejuures on oluline, et kasutate neid sõnu ise vaid asjakohaselt, küllap siis probleem ka möödub. Hirmutav on teile aga see, et kuulete lapselt palju murettekitavamaid jutte, mille kaudu ta väljendab oma agressiivsust. Kuigi võib arvata, et need on vaid kujutlused ja ei pruugi osutuda reaalseks kavatsuseks, mõjuvad nad ikkagi ohumärgina ning iial ei või teada, millal järgneb jutule mõni teisi kahjustav tegu.
Kust need mõtted tulevad? Pole ju välistatud, et poeg on saanud ideid kasvõi filmidest, arvutimängudest, teiste mängudest ja ka kuuldud juttudest. Lapsed on ju väga vastuvõtlikud kõigele ning neil on suur valmisolek ise nähtut-kuuldut jäljendada, katsetada ja kogeda uusi asju. Kuidas aga reageerida? Hea on see, et olete saanud temaga sellest rääkida ja ta on väljendanud vähemalt ühe põhjuse ta tahaks kõikide mänguasjadega ise mängida, kui teisi lapsi ei oleks. Siit selgub asjaolu, et ta ei leia oma mõnele soovile või vajadusele sobivat lahendust ja ilmselt vajab ta täiskasvanu abi. Niisiis ta ei tunne end lasteaias hästi, kuna ei saa mängida neid mänge mida tahaks, nende asjadega, mida sooviks, võimalik et ei ole leidnud viisi, kuidas teistega koos mängida jne. Mis tegelikult oleks talle hea ja sobiv ka teistele selguks, kui temaga koos teemat edasi arendada kasutades aktiivset kuulamist: näit.sa sooviksid mõne mänguasjaga mängida, aga ei saa; sa tahaksid teistega koos mängida või sulle meeldiks mängida mõne mänguasjaga omaette ja üksi jne. Variante on mitmeid, kuidas alustada, mis on tegelik põhjus ja tema ootus ja vajadus, see selgukski siis, kui aitate tal seda avatult väljendada, ilma kritiseerimata. See võib meile olla üsna jahmatav, kui laps lubab kedagi ära tappa ja sooviks et keegi sureks, kuid selles vanuses laps öeldu tähendust ja tõsidust ilmselt ei mõista. Küll aga väljendab ta seeläbi oma häiritust ja rahulolematust millegi või kellegi suhtes. Lihtsalt keelata, et nii ei tohi rääkida, ei pruugi soovitud mõju olla. Mida ta kindlasti vajab on see, et tema tundeid ja vajadusi mõistetaks ehk siis on oluline jõuda arusaamisele, mida ta oma kavatsuste kaudu tegelikult väljendab. Kui vajadustes on suurem selgus, siis on hea koos arutleda, mida võiks teha, et ta enda paremini teiste lastega koos olles tunneks (ja ei peaks sõpradele halba soovima). Kui last kuulata ja aktsepteerida ka tema negatiivseid tundeid kellegi suhtes, siis see annab talle kindlustunnet, et temast hoolitakse ja areneb ka empaatia tunne teiste suhtes. Kui laps tunneb end hästi ja kogeb positiivseid emotsioone suhtes teistega, siis vaevalt temast kujuneb pahatahtlik ja teistest mittehooliv inimene.
