Tulen uuesti karistamise juurde. Kui laps on selgelt rikkunud reegleid, mis on kokku lepitud ja absoluutselt ei saa aru, et ta süüdi oleks, ainult naerab ja kõik. Mina räägin ja räägin. Mismoodi ta siis ikka saab aru, et on süüdi? Ta peab ju aru saama, et ta on eksinud? Kuidas ta siis teab, et peaks teisiti käituma ja teiste inimestega arvestama?
Kui kokkulepitud reeglitest kinni ei peeta, siis on ikkagi võimalik probleemile lahendus leida nii, et füüsilist karistust asendaks selgitus sõnade abil.
Meie, täiskasvanud, tegutseme sageli hetketunnete ajendil. Loomulikult teeb viha, kui laps ei kuuletu meile ja käitub ikka ja jälle samamoodi edasi.
Ka oma vihastest tunnetest on lapsele võimalik teada anda mina-sõnumitega. Laps saab aru, kui oluline on see teie jaoks, milles olete kokku leppinud. Kui laps ei ole kokkuleppest kinni pidanud, siis on tal mingi põhjus selleks. On tal vajadused, millest meie ei tea? Sageli arvestame ainult oma vajadustega ja lapsed ei saa aru, miks see nii oluline on.
Neid on vaja kuulatleda. Kui reegleid rikutakse, siis on see reegel ainult meile, laste jaoks on see aga arusaamatu, miks seda üldse vaja on.
Reeglid töötavad siis, kui need on koos lapsega läbi arutatud, kui tema arvamust on ka seejuures arvestatud.
Ja ikkagi tahan veenda teid selles, et last on võimalik kasvatada vitsata.
Vitsa asemel peaks olema täiskasvanute arukus ja oskus olukorda lahendada tarkuse, mõistvuse ja südameheadusega.
