millega olen teeninud lapse sellise reaktsiooni , et kui ta on teinud pahandust ja ma natuke ennast liigutan siis ajab käed püsti ja tõmbab ennast kössi nagu ma hakkaks teda lööma, last löönud ei ole, et ta sellist rekatsiooni peaks kartma. Laps on kahe aastane ja olen täheldanud sellist asja üsna tihti. Ma ei oska teda ka aidata, sest ei tea millest see tuleb. Samas aga olen üsna valjuhäälne ja tigedahäälega ( ei oska seda seletada)
Olete mures, et laps on hakanud Teid kartma. Kössitõmbumisest paistab nagu kardaks ta löömist. Kirjutate, et pole teda löönud. Kas on võimalus, et seda on teinud keegi teine? Või on ta näinud, kuidas lööte kedagi teist?
Kui olete valjuhäälne ja tigeda häälega, kas see tähendab, et saate sageli lapse peale kurjaks? Ta tõmbub hirmust kössi, kui saab aru, et on hakkama saanud millegagi, mis kutsub esile Teie pahameele. Lapsed ei tee meelega pahandusi. Last panevad tegutsema tema vajadused, uudishimu, soov kogeda, avastada, proovida... Tulemus pole alati vastuvõetav ja tihtipeale on vaja vanemail lapse tegevusele piire seada.
Tehes seda kolmeosalise mina-sõnumi abil, mis kirjeldab hinnanguvabalt lapse käitumist, selle mõjusid vanemale ja vanema sellest tulenevaid tundeid, näitate lapsele tema teo tagajärgi justkui peeglist. Tähtis ei ole ju pahandamine, vaid see, et laps hakkaks mõistma ja nägema oma teo tulemusi ja õpiks edaspidi oma käitumist muutma. Selles vanuses laps avastab maailma ja selles hakkamasaamise viise läbi oma kogemuste. Meie, täiskasvanute, ülesanne on neid selles aidata.
Toimivate ja hirmuvabade suhtlemisviiside kohta leiate teadmisi Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Uusi oskusi omandada on kõige kasulikum Gordoni perekoolis.
Lapse hirmunud kössitõmbumine, enne kui olete tema tehtule reageeridagi jõudnud, on märguandeks Teile, et hingata sügavalt sisse ja lõdvestuda, et mitte tigedalt tema poole pöörduda.
Lapsel aitab hirmust vabaneda, kui peegeldate tema tundeid: "Sa kardad, et saan kurjaks" või "Sa ehmatasid ise ka sellest, mis juhtus" või "Sa kardad, et hakkan sinuga pahandama".
Kui vaatate last armastusega ja hinnanguvabalt ning teadmisega, et ta ei tee meelega pahandusi,on kergem ka vahet teha, millises olukorras kasutada kolmeosalist kehtestavat mina-sõnumit, kus aga lihtsalt tegutseda ja oma tegevust kommenteerida.
Nt. Kui midagi läheb ümber, kuivatate märja koha ära ja ütlete lihtsalt: "Kauss läks ümber ja vesi läks maha. Pole hullu, ma kuivatan ära."
Kui laps aga ronib mööda riiulit, mis võib ümber minna, astute juurde, tõstate ta maha, öeldes sõbralikult, kuid kindlalt: "Kui sa mööda riiulit ronid, võib see sulle peale kukkuda ja palju haiget teha. Ma armastan sind ega taha, et sa viga saaksid. Otsime mõne teise lõbusa mängu." Ühtlasi peaks siis vaatama, milliseid turvalisi võimalusi lapsele ronimiseks pakkuda. Kas käia mänguväljakul ronimas või muretseda koju ronimisredel.
Püüdke oma südames olev armastus panna oma mõtetesse, suhtumisse ja käitumisse. Rõõmast kasvamist koos lapsega!
