Sõitsin siis koos oma 3 aastase tüdrukuyirtsuga maaliinibussis. Pikk tee, üle 2h tuli sõita. Alguses vaatasime koos mööduvaid põlde ja loomi, rääkisime juttu. Siis aga tuli külla sõber jonn. Tüdruk rääkis kõva häälega üle bussi, ronis mööda tooli leeni. Nutis, kilkas. Minu manitsused ja tssitamised ei aidanud! Lõpuks kolisid kaks meie ees istuvat naisterahvast tahapoole istuma. Nii piinlik oli!!! Jonn aga ei läinud kuhugi. Küll ma proovisin küsida, mis tal viga on, ütlesin, et näe tädid läksid sinu pärast ära, ütlesin, et bussionu tõstab meid maha, püüdsin rahustada ja tähelepanu kõrvale juhtida. Tundsin end nii jõuetuna ja viha kasvas. Mida sa seal bussis teed, kui 40inimest vaatavad sind etteheitva pilguga ja kuskile minna ka ei ole.
Tere Elika!
Bussisõit kahe tunni ulatuses on üsna raske katsumus täiskasvanulegi, rääkimata väiksele lapsele. Ometi on aga sõidud vajalik ju teha. Laps alustab oma millegagi rahulolematuse väljendamist alguses virila häälega, mille tähendus võib olla väga erinev. Lapse liikumine on piiratud, igav on, väsimus tekib. Laps ei suuda oma mõtlemisega ennast rahustada, et varsti, varsti ollakse kohal. Tema lähtub hetkeseisundist ja ei suuda oma tahet edasi lükata.
Mis aitaks?
Bussisõidule häälestuma peaks hakkama juba varakult kodus. Kirjeldada lapsele sõitu: "Sõidame bussis, seal ei saa liikuda, on vaja istuda. Bussis on palju teisi inimesi. Inimestele ei meeldi, kui bussis kõva häälega räägitakse. Bussis tuleb olla tasa. Sõit on meil pikk. Sul võib seal igav hakata. Mõtleme koos välja, mida me võiksime kaasa võtta, et tee peal oleks meil lõbusam. Millised mänguasjad võiksid sinuga reisile kaasa tulla? Nendelgi oleks põnev koos sinuga olla ja nemad on head seltsilised meile mõlemale. Aga ainult sellised, millega me saame istudes ja vaikselt mängida. Kõht võib tühjaks minna. Mida me söögiks võiks kaasa võtta? Joogiks?" Jne. Oluline on koos lapsega eelnevalt läbi arutada. Siis teab temagi, mis ees ootab.
Kui lapsega on eelnevalt reis läbi arutatud ja laps teab, millega peab toime tulema, siis on tal lihtsam.
Vanemate emotsionaalsed reaktsioonid võivad lapsele olla kas toetavad, julgustavad või vastupidiselt ärritavad. Kui vanem on väsinud, pinges ja ärritunud, mida iga sõit iseenest tekitab, siis kandub see koheselt üle ka lapsele.
Ka vanemad peaksid enne sõitu häälestuma ja mõtetes eesoleva reisi läbi käima. Olema valmis säilitama rahu ja tasakaalu ka siis, kui tekivad probleemid. Lapse jonni pärast ei peaks Teie ega ka teised lapsevanemad küll tundma häbi ja süütunnet teiste täiskasvanute ees. Kõik me oleme olnud ju lapsed. Igas, ka kõige paremini planeeritud olukorras, võib ikkagi tekkida Teie poolt kirjeldatud situatsioone. Te ei ole "läbikukkunud vanem" kui laps nutab.
Peamine on vanemal säilitada rahu ja tasakaal.
Ärge oma järgnevaid sõite küll sellepärast tegemata jätke!
Mõnusaid reise koos lapsega!
