Väike venna sündis meie perre kui vanem laps oli 1a ja 6 kuune.Peal oli korralik jonniiga. Lugesime raamatutest ja internetist kuidas peaks käituma nüüd selle suurema lapsega. Saime nii palju tarkust, et...Kokkuvõtteks, tuli pöörata väga palju tähelepanu sellele suuremale,e t ta ei tunneks ennast tõrjutuna, leida aega temaga kahekesi olemiseks; et säiliks tema vana päevarutiin jne. Tegimegi seda kõike, sest pisem andis selleks ka head võimalust. Nüüd kui pisikene on samuti üle aasta vana on olukord katastroofiline! See pisem nõuab kogu aeg, lakkamatult tegutsemist, ei saa kempsu kah temata minna. On agressiivne ja kõva jonnimees. Tundub nagu nõuaks seda osa, millest äkki temal siiski imikuna puudu jäi?! Suurem poiss ei oska samuti enam seisukohta võtta. Kogu aeg pöörati ju temale tähelepanu, nüüd üritavad vanemad end kahelapse vahet jagada. Kummalegi lapsele see ei meeldi. Oleme meelitanud neid mõlemaid ühisesse tegevusse, aga sellest ei tule samuti suurt asja. Kipuvad teineteisele haiget tegema. Käib suur armukadetsemine ja teise ületrumpamine.
Miks räägitakse kogu aeg sellest kuidas seda vanemat laste hellitada kui perre sünnib uus laps, aga kuskil pole ka poole sõnaga, mida teha väiksema lapsega, et ka tema end tõrjutuna ei tunneks? Meil nüüd siis tulemus käes ja peame sellest kuidagi välja siplema. Teistele soovitus: pöörake ikka mõlemale võrdselt tähelepanu alates uue tita majja tulekust, muidu hiljem ei pruugi suur vend teda omaks võtta. Suuremale tuleks ikka kohe selgitada, et nüüd on väiksem kah majas ja peame ka temaga arvestama, siis äkki ei tule aasta hiljem neid kibedaid vilju noppida.
