Kaheaastane laps elab vahetu kogemise ja mängu maailmas. Ta ei tee meelega halba, vaid alles õpib maailma tundma läbi tegude. Ta võib pahandamist pidada uueks ja huvitavaks mänguks.
Kui laps käitub vastuvõetamatult, ei aita pahandamine ega keelamine. Löömise on ta ilmselt õppinud sellest, et ise endast välja minnes teda tutistanud või löönud olete.
Et laps hakkaks mõistma, miks ta üht või teist asja teha ei või, on kasulik pöörduda tema poole kehtestava mina-sõnumiga. Kolmeosaline mina-sõnum sisaldab lapse käitumise hinnanguvaba kirjeldust (st., mida laps tegelikult teeb või ütleb, selle käitumise mõju minu seisukohalt ja minus selle mõju tõttu tekkivaid tundeid). Selline rahulikult, kuid kindlalt öeldud teada mahub ühte lausesse ja võimaldab lapsel justkui peeglist näha oma teo tagajärge. seda mõistnud, on lapsel kergem järgmisel korral teisiti käituda.
Nt.: Kui sa hüppad sussidega diivani peale, saab diivan mustaks. Ma pean seda puhastama, selleks kulub palju aega ja ma olen sellepärast pahane.
Nii väikse lapse puhul on tähtis mõista, milliseid vajadusi laps antud tegevusega rahuldab ja pakkuda talle selleks alternatiive. Nt. kui lapsele on hüppamine lõbu, leida muid lõbusaid tegevusi.
Lihtsalt pahandamine ja keelamine ei too selgust, tekitab lihtsalt segadust ja trotsi ning seetõttu ei too ka soovitud muutust lapse käitumisse.
Autoriteedid kujunevad hilisemas vanuses. Lapsele saab autoriteediks kujuneda inimene, kes kohtleb last lugupidavalt ja õiglaselt ning kelle teadmistest ja oskustest laps positiivselt mõjutatud on.
Usun, et tahate oma lapsele parimat ning saate hakkama ka selgete mina- sõnumitega. Th. Gordoni raamatust \"Tark lapsevanem\" või Gordoni perekoolist leiate täiendavat infot ja võimalusi harjutamiseks. Lapsekasvatus on eelkõige enesekasvatus. Armastust, kannatlikkust ja selgust!
