Mina olen üks neist vanematest, kelle jaoks lastega mängimine on harva nauditav kogemus. Sageli on see tüütu, igav ja selle asemel et seda nautida, tundub mulle, et lapse mäng annab märku mingitest kasvatuslikest või iseloomuvigadest ja mängimise asemel hakkan hoopis neid parandama. Positiivne kogemus tuli ühe raamatuga -- Aletha Solter "Helping young children flourish". Kahjuks ei ole seda vist eesti keeles, ise lugesin (loen) seda inglise keeles. Oleks väga tore, kui see ka eesti keelde tõlgitaks!
Aga miks see minu jaoks positiivne kogemus on olnud? Sellepärast, et ta aitab last mõista. Aitab mõista, et ka väga tobe käitumine võib lapse vaimse tervise jaoks oluline olla. Näiteks. Minu poja paljud mängud on sellised, kus koletised, metsikud loomad või saurused peategelasteks, mäng sisaldab ründamist ja võitlust, mina pean olema väga aktiivne osaline ja pool mängust välja mõtlema. See on väsitav ja ma ei näinud selle mõtet ega kasu lapse jaoks üldse. Vägivaldsed elemendid selles olen ma isegi vahel ära keelanud. Lihtsalt minule ei meeldi ja mulle on tundunud, et sellised mängud on tobedad. Aga Solter seletab selle, eriti teatud tüüpi korduvad, ka vägivaldsed mängud kenasti lahti: need on lapse viisiks õppida mõistma maailma seda kontrollides. Nt lapsel on kujuteldavad titad, ühel päeval väidab, et üks neist on surnud. EI ole vaja ehmatada, et mida laps siis nüüd ometi mõtleb ja teeb. Nii mängides saab ta hakata aru saama surmast, kaotusest jne., ja samas ei ole ohtu ega hirmu, et keegi tegelikult sureb: kõik on lapse enda totaalse kontrolli all, ta saab surnu jälle üles äratada, kui on antud mõttega läbi mängu tegelenud. Või nt laps mängib sõda, koguni tapmist: Solter ütleb, et see võimaldab samuti lapse peas paratamatult tekivate küsimustega läbi mängu toime tulla. Uudistest me ju sageli seda teemat kuuleme, selle eest on lapsi raske hoida.
SOlter teeb selgeks, et see, kuidas vanem reageerib, on väga oluline. Kui tõrjub ja halvustab või ära keelab, siis võivad sellised teemad jääda palju rohkem kummitama, kui siis kui laps saab asja läbi mängida ja välja elada. Siis ei pruugi ta selle teemaga enam pead vaevata või teeb seda edaspidi uuel ja arukamal tasemel, ja suheldes vanemaga kes tänu lapsega mängimise on talle lähedaseks jäänud! See viimane on ka oluline: kuigi mul on tüütu olla see, kes pool mängust peab omalt poolt välja mõtlema, saan nüüd aru, et see on osalt sellest, et laps tahab minuga koos midagi ette võtta ja minu suur osalus on kinnitus, et ma olen kogu hingega asja juures, ja osalt sellest, et minu poolt väljapakutu võib olla uut pakkuv, võimalus mõelda läbi asju, mille peale ta ise ei tule. Olen ses asjas alles algaja, aga Solteri moodi mõtlemine on mul aidanud üle saada tüdinud reaktsioonist lapse palvele või lausa nõudmisele temaga mängida.
Solter ütleb veel, et mängides lapsega võiks lapsevanem proovida olla tugeva ja targema asemel, mida ta nagunii kogu aeg on, hoopis nõrk ja tobe. See teeb lapsele suurt nalja ja naeru abil ta saab üle neist frustreerivatest hetkedest, kus ta on vastamisi vanemaga, kelle sõna tegelikult enamasti peale jääb ja kelle otsused lapse elu nii tohutult mõjutavad.
Mul on vahel kahju, et mu abikaasa eriti niiviisi mängida ei oska, ta ei taha justkui näidata, et võib olla nõrk ja kaotada. Mina arvan, et see võib olla ka põhjus, miks nii paljud eesti mehed kasvavad üles võimetuna end väljendama, miks kaotused neid põrmustavad ja tunded pudelisse uputatakse. Aga ehk suudan ka teda mõistma panna, kuidas nõrkuse teesklemine aitab nii lapsi kui teda ennast!
Soovin teile edu!
Anni
Tänan teid toreda ja õpetliku elamuse jagamise eest. Rõõmustav on lugeda nii teie tähelepanekutest loetu kohta kui ka isiklikult kogetust. Kõik see kokku räägib lapsega koosolemise hindamatust väärtusest, sellest kui mitmel moel on oluline osaleda lapse mõttemaailmas, jagada temaga elamusi, olla väga erinevates rollides. Kogeda midagi koos on alati lähendav. Jagan väga teie mõtet, et mäng on palju enamat kui lõbu, vaba aja veetmine, see on arendav, ergutab märkama ja tunnetama iseend ja teisi, elavdab osaljat nii vaimselt kui emotsionaalselt. Teie poolt kirjeldatu ilmestab ka seda, kuidas mäng on ühtlasi ka teraapiline. Ja seda nii lapsele kui ka täiskasvanule. Kirjeldate veel, et ka nõrk olla on oluline kogemus. Seda mõtet edasi arendades võiks öelda, et nõrkuse, haavatavuse väljendamine on küllap veelgi olulisema tähendusega siis, kui see ei toimu vaid mängult ja teeskluse kaudu, vaid ka päriselt ja siiralt. Keegi ei ole rauast, eksimatu, vigadeta, perfektne ja selle tunnistamine ja endale lubamine teebki meid empaatiliseks, soojaks ja hoolivaks.
Lisan veel omalt poolt mõtteid kirja lugedes. Gordoni Perekoolis on palju juttu lapse kuulamise olulisusest, mis oma olemuselt on peegeldus teise inimese sees toimuvast ja on eelduseks sügavamaks kontaktiks. Ja lapse mängus osalemine kaudu olla kontaktis temaga on suurepärane võimalus. Teie kogemus räägib ka sellest, kuidas toimib ja kui vajalik on vabastav on suhetes hinnangute, kriitika, eelarvamuste vältimine, seega lapse, tema mängu, tema mõtete ja tunnete aktsepteerimine.
Suur tänu oma toreda kogemuse jagamise eest!
