Tere! Probleemi kirjeldades on endalgi mulje, et äkki reageerin üle ja probleem pole tõsine, aga tegelik elu on selline, et oleme oma 10-aastase tütre ostusõltuvuse tõttu väga suure probleemi ees. Ma ei räägi sellest, et ta midagi väga tahab ja siis natukene nö eakohaselt jonnib. Tegu on ikkagi sellega, et me ei saa temaga minna tavalisse toidupoodigi, sest vaatama sellele, et kodus on kokkulepe, et me ostame ainult söögiasju, hetkel kui ta poeuksest siseneb hakkab ta vinguma ja moosima ja midagi tahtma. Kõike, alustades mänguasjades, maiustustest, wc paberist, ajakirjadest. No tõesti, kõik sobib, peaasi et midagi saab. Kõige jaburam on vist olnud (see juhtus küll vanaisaga poes olles) kui 10-aastane tüdruk nurus endale välja Eesti Kalastaja vms kuuajakirja. Me ei saa mitte kuskile minna ühiselt enam, ilma, et see lõpeks suure kemplemise ja nutmisega ostmise teemal. Olgu see siis muuseamis, kinos, bensiinijaamas jne jne. Ja kui ta siis ei saa midagi, siis ta jookseb ära. Selles mõttes, et läheb vihastades minust eemal nii et ma teda ei näe. Jah, ta on siis kas parklas auto juures või kuskil välisukse juures, aga ikkagi ta protestiks lahkum minu juures, lihtsalt ei kuula mind. Mõistlik jutt on täiesti kasutu, tal puudub ka ostuhulluse juures häbitunne, näiteks kui poes inimesed vaatavad. Täna ta peale kooli otsustas, et ta on kogu aeg mingit väga odavat lauamängu tahtnud. Olen saanud tööl olles temalt u 20 sõnumit + 10 eekirja teemal, et miks ma nii paha ja õel olen ja miks ta oma raha eesti ei või osta jne jne. Tal oli hiljuti sünnipäev, sai kingiks 110.-, millest kaks nädala hiljem on järgi 20.-. Kogumisest ta pole huvitatud, saaks ainult poodi ja ostma. Kogu raha on kulunud tal a la järjehoidjad, märkmid, ajakirjad jms mõttetu nodi, mida on tal kodus kuhjades. Ma loodan, et minu meeleheitlikust jutust on võimalik aru saada, et tegu on tõesti probleemiga, sest ta ei jäta enne oma jonni, ta on nõus sellest paisutama sellise tüli, aga järgi ei jäta. Ja kui suure pahandusega jääb see üks asi ostmata, siis hommikul esimese asjana silmad lahti tehes on tal juba uus asi meelel. Ilma liialdamata, tema esimesed teemad on ostmisest hommikuti.
Kas on võimalik kuidagi sellest üle saada? Mida ta kompentseerida üritab, kuidas edasi käituda. Hetkel olen olukorras, kus ma ei taha temaga kokku saadagi, sest kõik lõpeb jälle mingi ostmisega ning seega suure tüliga. Tunnistan, et ärritun juba ise ka väga ruttu selle teema peale, sest eeldan ikkagi, et 10-aastane võiks aru saada, et kogu aeg ei saa kõike asju osta. ma ei oska isegi arvata, kust see tulnud on, sest me oleme tavaline keskmine pere, raha ei ole seljakotiga seljas ja pole ka kunagi lastele kõike mida vaid soovivad ostnud.
Palun Teid väga aidata mind ja minu last ja meie peret.
Aitäh ette!
Mõistan kui kurnav on lapsega pidevalt kaubelda ja selgitada, mis on mõistlik osta ja mis mitte ning seejuures taluda tema trotsi ja pettumust nagu oleksite talle liiga teinud. Kujutan ette, kuidas see muudab teie loomulikku elukorraldust, sest püüate pidevalt vältida olukordi, kus midagi müüakse. Seejuures olete pidevalt ka ettevaatlik tüdrukule näiteks taskuraha anda, sest ei saa ju usaldada, et ta seda otstarbekalt kasutab. Iga keelamisega suureneb tütre pettumus ja iga ebaõnnestunud ühine poeskäik loob süvendab probleemi.
Isegi kui ei ole veel väljakujunenud sõltuvushäiret, vajate siiski kindlustunnet, et nende olukordadega toime tulla. Seega pole asi selles, kas reageerite üle või mitte. Mul on hea meel, et te teadvustate, et tüdruku käitumine, asjade lunimine, viitab sellele, et ta mitte niivõrd ei vaja neid asju, vaid pigem on see millegi kompensatsioon, räägib millegi muu puudusest, mõnest olulise vajadusest, mida on raskem otse küsida ja selle käitumise taga näha. Seda enam, kui suur osa teie ressursist läheb temaga võitlemisele kui nii võib öelda. Selles olukorras oleks hea püüda vähendada keskendumist asjade ostu ümber vaidlemiselt hoopis mõnele muule tegevusele. Peaasi, et laps tunneks, et ta saab teie tähelepanu, märkamist, toetust, mõistmist, lähedust ja viisil, mis vastastikku sobib ja on siiras. Kui püüaksite temaga tegeleda ilma eheda huvita ja siira soovita mõista lapses toimuvat, siis ei pruugi see parema kontaktini viia. Mõnes mõttes kõlab see ehk liialt lihtsalt, et olge tema jaoks olemas emotsionaalselt, tundke huvi selle vastu, mida ta mõtleb, tunneb, oluliseks peab, mida tema tahaks koos teha jne. , kuid samas on see ka vahel keeruline, sest kohe ei pruugi õnnestuda head kontakti saada ja näha seoseid probleemida vähenemise vahel. Kui tütar aga hakkab uskuma, et ta on teile tõeliselt tähtis, teie suhtes on rohkem sisu, soojust ja ka usaldust, siis võite saadagi rohkem aimu sellest, mida tütar päriselt vajab või mille pärast muretseb. See võib ju olla mis iganes, kuid suhtuge nii, et ta ei ole mitte tänamatu täitumatute soovidega kulutaja, vaid teda vaevab midagi ning ta püüab asendada mõnd baasilist, olulist vajadust või on mingil põhjusel hakanud end väärtustama läbi selle, kui palju talle asju ostetakse. Sageli on nii, et lapsi on premeeritud asjadega, lubatud osta midagi, kui ta on tubli, õpib hästi, käitub korralikult, koristab tuba jne. Samuti näeb laps palju ka täiskasvanute eeskujul, kui tähtis on omada kalleid asju ning võibki kujuneda seos enesehinnangu ja asjade omamise vahel. Arutlege oma peres selle teema üle laiemalt, mis on teile tõeliselt oluline ja milliseid suhteid hindate, kuivõrd väärtustate näiteks perega koosolemisi, üksteisele hea meelt pakkumisi ilma materiaalsete vahenditeta.
Kui aga te ei leia siit midagi, mis teid kõnetaks ja aitaks mõista, mis tütrega toimub, siis soovitan pöörduda ka pereterapeudi või psühholoogi poole.
