Teema muutub minu jaoks järjest pinevamaks, osalt käis see siia noortefoorumisse, teiselt jälle suhted elukaaslasega rubriiki. Kasvatan 10 aastast poega, kelle isaga pole 9 aastat juba koos elanud ja laps suhelnud nende aastate jooksul minimaalselt. Enam laps ei soovigi. Oleme oma eluga edasi läinud, olen ise uues suhtes, üle aasta. Oleme nüüd niiöelda kärgpere. Algus oli kerge, võiks öelda, arvan, et põhjuseks aus suhtlus, rääkisin lapsele kõigest, mis toimub, kellega kohtun, suhtlen. Uue mehe ja lapse viisin kokku läbi spordi alles tutvuse 4-ndal kuul, samas peale seda läksid asjad väga kiirelt edasi ja justnagu kõigi osapoolte soovil hakkasime koos elama. Mehel ka laps eelmisest kooselust, kuid elab teises riigis, seega näeme harva. Minu uus mees minu lapse kasvatamisse ei sekku, ütleb mulle vahest mõne kommentaari kui talle midagi ei meeldi aga väga väga harva ütleb lapsele otse. Seetõttu ongi olukord, kus see "kätsataja" ja ainus kasvataja olen mina. Laps on koolis ja huvialades tubli, aga minu meelest sõnakuulmatu, lärmakas. Ausalt, raske tunnistada, aga nagu kasvatamatu. Koolis probleeme ei ole, ei õppimise ega käitumisega. Hinded viied. Samas sõpradega tekib konflike ja konfliktiolukordi lahendada ei oska. Läheb endast välja, karjub ja süüdistab. Näen, et sõber on teda siis aegajalt vältima hakanud. Mina ka temaga hakkama ei saa. Ta ei täida ühtegi mu palvet esimese korraga, ei hügieeni, ei koristust. Mitte midagi. Ainult ähvardustega, et ala sa ei saa seda või ma võtan selle ära, siis hakkab tegutsema, nii kümnendal korral. Minu viga on ka see, et kipun häält tõstma. Tunnen ise, kuidas minust on soojus kadunud. laps ajab mind koguaeg närvi, tunnen tema pärast piinlikkust. Ja siis tunnen süüd ja piinlikkust iseenda pärast, et ma ei saa hakkama. Rääkida sellest pole kellegagi. Oma elukaaslase poolt ootaks abi, aga näen, et ta hoiab neis suhetes distantsi. Mida ta teha saakski. Täna tunnen, et olen läbikukkunud, tahaks nutta ja lihtsalt käega kõigele lüüa. Närv on nii pingul. Kuidas sellest olukorrast välja tulla. Kuidas mitte kaotada närvi kui teismeline vastu haugub, korraldusi ei täida. Ma näen, et ta vahest teeb seda ka nimelt, sest saab mind endast välja viia ja ta teab, et mitte midagi nagu ei juhtu.
Tunnete end läbikukkunud emana (mida te kindlasti kohe ei ole!), kuna suhted eelteismelise pojaga on muutunud pingeliseks ning teisalt olete selles olukorras üksi. Teie elukaaslane ei sekku- ja ega ta tegelikult saagi. Uuringud näitavad, et võtab mitu aastat aega, enne kui laps võtab perega liitunud uue täiskasvanu omaks. Mis ei tähenda, et teie elukaaslane ei saaks väljendada tuge teile, ala la: mulle ei sobi, kui oma emaga sellisel toonil räägid. Kindlasti soodustage poja ja elukaaslase suhtlemist ja head kontakti, kui see neil tekib ja sujub, on võimalus, et mehel tekib poja silmis autoriteet- ning siis saab mees sekkuda tema kasvatamisse.
Tekkinud muutused võivad olla tingitud ka poja murdeea algusest. Murdeiga algab tänapäeval aina varem – paarikümne aasta eest algas murdeiga keskmiselt kaks aastat hiljem, praegusaegsed 10-12 aastased käituvad juba kui teismelised.
Teie poeg on vanuseliselt eelpuberteetis, mis algab vanuses 9-12 aastat, isegi algkooli viimastes klassides. Laps muutub tundlikuks ja hakkab end enam teadvustama. Võib olla mõtlik, enesesse süüvinud, häbelik ja haavatav. Teisalt võivad tunded üle keeda, nähvatakse, karjutakse- emotsioone ei kontrollita. Hakatakse võrdlema end eakaaslastega ja lapsed võivad tunda end häirivalt teistsugustena. Lapsi võib ebakindlaks muuta kõhnus, liigne pikkus, lühike kasv jne. Põhjustavad selle aga hormonaalsed muutused lapse organismis ning neile vastu võidelda pole vajadust ega võimalust- laps on jõudnud lihtsalt uude eluetappi.
Lisaks peab selles vanuses poiss hakkama emast kindlalt eralduma, et saavutada edaspidi iseseisvus ning saavutada mehelik identiteet- ning elus näebki see sageli välja poja ebakohase käitumisena just ema (sageli ka naisõpetajate) vastu.
Küsite, et kuidas suhelda taolise lapsega- ennekõike vajab murdeealine laps rahulikke ja oma tunnetega toimetulevaid vanemaid. Mõistlikud ja toetavad vanemad, kes teavad teismeea iseärasusi, võtavad ka muutusi lapses rahulikumalt ning see omakorda vähendab lapse enda pingeid- tema jaoks on emotsionaalsed ja füüsilised muutused sageli väga hirmutavad ja segadusttekitavad.
Parim võimalus eelteismeline endaga koostööle saada on vältida temaga pahandamist, näägutamist, moraalilugemist, pidevat meeldetuletamist, karistamisega ähvardamist ja karistamist üldse. Pigem kaasata ta ise reeglite loomisse, koduste kohustuste kokkuleppimisse (võitja-võitja meetod). Pojale tuleb selgelt väljendada, - et jah, olen olnud segaduses ja pettunud sinu muutunud käitumisest, aga sa oled mulle kallis, ma soovin sinuga häid suhteid ja selleks tahan kutsuda sind üheskoos seda olukorda lahendama - nii et sina jääksid rahule lahendus(t)ega, ja mina emana ka.
Tegelikult tuleb teie lapsele kasuks, kui ta teab, mida tema tegelikult vastuvõetamatu käitumine teie, kui ema jaoks tähendab. Muidugi on mõistlik jääda taolises olukorras rahulikuks, ent toimuva ignoreerimine annab pojale vildaka sõnumi ja käitumismalli. Antud situatsioonis tuleks teil end selgelt väljendada ja ka kehtestada. Kuidas ennast kehtestada ja kuidas saada laps endaga koostööle (võitja-võitja meetod), saate lugeda lühidalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisaks soovtan teil liituda mõne sügisel algava lastevanemate suhtlustreeningu grupiga, infot leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Mida üks teismeline vajab? Lisan siia mõned artiklite lingid:http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/teismeliste-psuhholoogia/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/murdeealine-murrab-end-lahti/?c_tpl=1114http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/kristi-raava-intervjuu/?c_tpl=1114
