Sain vastuse sellele, et kuidas käituda kui noor ema tahab rohkem aega veeta oma sõpradega. Kokku istumine pereringis kus oleks kõik osapooled nii lapse isapoolsed kui ka meie. See ei ole sellepärast võimalik korraldada kuna tütar ei soovi enam lapseisaga ega tema perega suhelda muul tasandil, kui et 3 päeva nädalas, kui ta koolis on, hoiaks pisipõnni nende vanavanaema kuna ülejäänud käivad ju kõik tööl. Tema väljaskäimiste pärast sõpradega need tülid kõik alguse said kuna tütar ütles otsekoheselt lapseisa vanematele, et ta ei ole kodusistuja tüüp, võõib-olla alles 2 aasta pärast. Minuga ta ei taha sel teemal üldse rääkida vaid nõuab,,et teda rahule jäetakse. Kuidas temaga üldse jutule saada, seda ma ka ei tea.
Saite küll minu vastuse eelmisele kirjale samas teemas, kuid teie tundub, et pole võimalik kõik koos asja arutada, et mõistlikke lahendusi leida. Kas võiks kõne alla tulla rääkida oma tütrega kahekesi? Ja mitte niivõrd rääkida, kui teda tähelepanelikult kuulata. Mida tütar mõtleb oma elust, mida tahab, kuhu samme seab? Millisel kohal tema elus on tema laps? Annab ta aru endale, et laps on väike inimene, kes hädasti vajab oma ema, tema armastust ja hoolimist?
Enamasti ei taha inimene rääkida siis, kui ta ette teab, et teda ei mõisteta - vaid et mõistetakse hukka, riieldakse, loetakse moraali, ähvardatakse... jne. Püüdke hoiduda kõigist neist viisidest, kui te tütart kuulate, püüdke kuulata hinnangut andmata, püüdes temast aru saada. Tihti leiab inimene, kel lastakse sel viisil end tühjaks rääkida, oma rääkimise käigus ise lahendusi oma probleemile, sest omal moel on meie sees ikka olemas vastused, tuleb vaid osata kuulata.
Vastutus lapse eest peaks lasuma ikka tema vanematel. Tore, kui toetate last, et ta saab õppida ja ka väljas käia. Ent see kõik peaks toimuma sel moel, et laps ei kannataks (st et ta saaks piisavalt olla koos emaga, tunda tema hoolt, tähelepanu ja armastust) ja et kõik teisedki, kes lapse eest hoolt kannavad, kannatada ei saaks. Püüdke luua tasakaalu, kus kõik osapooled on rahul.
