Olen üsna tavaline gümnaasumiõpilane. Probleeme on ka varem olnud, kuid viimasel ajal on asi eriti hulluks läinud. Ma lihtsalt ei suuda enam koolis käia. Ma ei oskagi seda seletada. Igasugune motivatsioon ja lootus on kadunud. Viimastel kuudel olen kooli jõudnud vaid paaril päeval nädalas. Kõik käib justkui perioodidena. Ma olen kohutavalt väsinud ja võin terve päeva magada. Siis aga olen hetkeks ülienergiline. Ma ei ole enam mina ise.Öösel magan ma halvasti, tihti istun pooled ööd üleval, und lihtsalt ei tule, või siis ärkan väga vara üles ja enam magama ei jää. Kui magangi, siis on uni väga katkendlik. Magamine on probleemiks juba ammu (alates 5-6ndast klassist pole korralikult maganud). Unerohud ei aita.Õppimisega kunagi väga suuri probleeme pole olnud. Hinded olid varem neljad-viied. Nüüd on muidugi puudumiste ja viitsimatusest tegemata jäänud tööde pärast asi jamaks läinud. Paar ainet on kaheseisus. Kuid põhimõtteliselt oleks veel võimalik asjad ära vastata.
Ma tõesti ei tea enam, mida teha. Olen väga tõsiselt mõelnud kool pooleli jätta, mitte lõplikult, aga tahaks lihtsalt pausi teha, võtta aega iseendale ja ennast nö terveks ravida. Hiljem saaks ehk jätkata õhtukoolis. See on minu jaoks väga raske otsus. Olen alati teadnud, et tahan kooli edukalt lõpetada, saada hea haridus ja minna ülikooli. Kuid viimasel ajal olen mõistnud, et minu vaimne tervis on tähtsam. Praegu olen ma kui tühjakspigistatud sidrun. Ja ma täiesti ausalt kardan, et kui ma samamoodi jätkan, ei jää minust enam midagi järgi.
Ehk siis, mida ma tegema peaksin. Ma tean, et keegi ei saa mulle vastust ette öelda, aga ma olen tõesti omadega ummikus.
Oled juba mitu aastat vaevelnud uneprobleemidega ja ravimid pole ka aidanud. Võimalik, et üldine kurnatus ja väsimus tulenebki sellest, et unerütm on häiritud. Samas võib ka nii olla, et raskused magamajäämisega tulenevad pingelisest elust, stressist. Seda enam praegu, kus oled ummikus õppimisega ja segaduses, mida otsustada. Kas on veel midagi, mis juba pikemalt võiksid olla pingete allikaks, mis häirib ja kuidagi rahu ei anna? Ja seda juba 5-6.klassist alates?
Vahel aitab ka selline asi, et tekitada endale teadlikult kindel rutiin, mis korrastaks igapäevaseid toiminguid ja annaks kogu organismile signaali, et asjad on kontrolli all ja stabiilsed. Näiteks nii, et alati tõused enam-vähem samal ajal, lähed voodisse samal ajal, teed kindlaid asju kindlas rütmis isegi, kui see kohe ei tööta. Rutiinsete asjade juurde võiks kuuluda ka mõni regulaarne, kasvõi mõõdukas füüsilise koormusega tegevus, soovitavalt õues (päikesevalgust kasutades) ning samuti regulaarsetel aegadel söömine, sh tervislik toitumine. Võimalik, et see jutt tundub liialt elementaarne, kuid siiski võib see olla vajalik, et häälestada iseennast teatud stabiilsesse rütmi. Kui seda kõike teha mõned nädalad järjest ja ikka mingit vahet pole ning väsimus ja meeleolu ikka kurnatud, siis tasub pöörduda perearsti poole või küsida psühhiaatri arvamust. Kui kogemus näitab, et unerohud pole aidanud, siis seda on oluline rääkida ka arsti või psühhiaatrile.
Kindlasti on väsimus, unehäired ja õppimised omavahel seotud. Võimalik, et praegu ongi esmatähtis luua oma valikutes selgust ja otsustusraskusest vabaneda. Hea on see, et näed erinevaid valikuid hariduse saamiseks. Tõepoolest, kui praegu on kurnatus liialt suur, siis see ei tähenda, et sul poleks võimalust edaspidi, kui enesetunne parem, siiski jätkata õpinguid. Oluline on see, et väärtustad haridust ja tervis ka. Praegu tundub sulle, et peaksid justkui ühe kasuks otsustama teise arvel ning surve otsustada tekitab pinget. Ehk aitab see mõte, et kumbki valik pole ju halb. Kas teha praegu paus õpingutega, et jätkata siis, kui oled selleks rohkem laetud või proovida praegu teha täpselt niipalju kui jaksad, sest kaotada pole ju ka midagi? Praegu võib olla sulle kõige raskem just see surve ja pinge, et pead suutma teha õige valiku ja üks neist on vale. Aga ei pruugi nii olla. Mida sa ka ei otustaks, see on ju millekski hea, eriti kui usaldad oma sisetunnet. Nii on see tõesti, et keegi teine ei ütle vastust ette, sest keegi teine ei tea, mis on sulle parim. Sina aga saad seda ise endale öelda kuulates sisetunnet, tundes hetkeolukorda, oma vajadusi. Kaalu ka konulteerimist spetsialistiga, nt arstiga, samuti tasuks pöörduda ka koolipsühholoogi poole.
