Tere, olen 20 aastane neiu, ning sooviks teada mõnda head psühhiaatrit, kelle poole pöörduda, eelkõige depressiooni ravimite soovil. Psühholoogi külastamine on samuti plaanis aga üldjuhul seda soovitab vist psühhiaater hiljem ise.
Probleeme, mis depressiooni tekitajateks, on tegelikult üsna palju, kuid kõik sai alguse umbes 4,5 aastat tagasi, kui kohtusin nüüdseks oma ekspoisiga. Nimelt oli ta vägivaldne.. meie suhe kestis 2 aastat ning kõik see aeg oli vägivald üsna igapäevane teema. Üldiselt olen ma sellest konkreetsest juhtumist üle saanud, sest tol ajal külastasin psühhiaatrit ja psühholoogi aga teatud iseloomujooned minus on siiani jäänud sellest.. ma olen kergesti ärrituv, emotsionaalsem, tundlikum ning üleüldiselt on see jätnud minusse mingisugused emotsioonid, mida ehk ise ei oskagi kohe välja tuua. Samuti kui mul see vägivaldne suhe oli, mahtus sinna aega ka anoreksia, mis saigi vist alguse sellest, et mul oli sellest vägivallast niivõrd suur depressioon, et ei soovinud eriti süüagi midagi.. ning hiljem muutus see haiguseks.. kuna olin isegi rahul, et kaal alanes. Perekonnas kus ma siis viibisin oli kaalu teema päris igapäevane.. kõik muretsesid enda kaalu pärast. See selleks..lisaks läksid samal ajal ka mu vanemad lahku, kuna ema oli mu isa petnud oma 6 aastat.. ja ema kolis minema.. koos mu õega. Sealt said alguse mu suhte halvenemised emaga.. kellega varasemalt olin ma väga lähedane.. siis mingi aeg, kui suutsin sellest vägivallatsejast lahti saada, alustasin nö uut eluetappi, sain endale hea mehe, kellega olen ka tänaseni koos, kuid kõik see oli juba ise üsna raske, kuna eksmees jälitas ja ähvardas,. kuid kui sellest üle saime.. polnud mul põhimõtteliselt kedagi, sest kõik oma sõbrad kaotasin, kuna ei tohtinud nendega läbi käia, vastasel juhul oleksin lihtsalt peksa saanud. .. ning ema oli samuti kaugel ning kuna ma olen introvert siis kõikidele ei taha ja ega ka ei suuda oma probleeme rääkida. Siis tekkisidki koolis raskused, kuna mind ei sallitud.. räägi aina taga, halvustati.. lisaks jäin rasedaks.. pidin küll aborti tegema, sest kõik mu sugulased ähvardasid, et mul pole kodu ega midagi, kui lapse alles jätan.. ka koolis saadi teada, et tegin sellist asja.. aga selles osas proovisin olla ükskõikne.. käisin edasi pea püsti ja kui keegi midagi rääkis.. siis proovisin üle olla.. pool aastat enne keskkooli lõppu asusin koduõppele, sest oli lausa võimatu nende inimestega ühes klassis õppida ning olla. Lisaks ka abort läks nihu, pidin korduspuhastusele minema.. enne kui abordi üldse tegin olid kõik mu vanemad ja sugulased olemas.. helistasid iga päev.. aga kui tegin ära.. polnud kedagi.. kedagi ei huvitanud isegi see, kui hullusti ma kannatasin enne seda kui pidin abordi uuesti tegema ja pärast.. sest ma tahtsin seda last väga. Vahest ikka mõtlen, et kui vana ta võiks praegu juba olla.. ehk siis 1 aasta ja 5 kuune.
Muidugi oli abort teatud mõttes vajalik, sest olin saanud retseptiravimid, mis lapsele ei oleks hästi mõjunud..
Igatahes, kooli lõpetasin ilusasti, muidugi rasedana, sest mu eesmärk siiski oli laps saada ja kuna nii mees kui mina tahtsime last, siis oli see ühine soov.
Omamoodi pingeid tekitas ka see, et kuni 7 raseduskuuni ei teadnud mu rasedusest keegi, sest olime otsustanud, et ei räägi sellest kellelegi, kuna ei taha , et nad meie ellu sekkuks ja taaskord aborti käsiks teha. Me ei vajanud ka nende abi ning ses suhtes olime üsna kindlad, et tuleme ilusasti toime ja siiamaani olemegi toime tulnud, mul on peagi 11 kuuseks saav laps.
Aga väga raske oli varjata rasedust, mitte beebikõhu pärast, sest see oli mul pisike.. aga just sellepärast, kuna tahtsin ikka rääkida kuidas läheb, kui suur laps juba on ning üldse... kõik muu rasedusega seonduv..sest üldjuhul peaks see olema ilus aeg.. kuid mul oli vaid salatsemine.. lõppkokkuvõttes olid kõik rahul ja on siiamaani õnnelikud, et neil nii armas sugulasepõnn .. aga peale sünnitust oli mul ka sünnitusstress.. ma lihtsalt ei suutnud.. võib-olla oligi asi selles, et ma ei saanud valmistuda avalikult.. justnimelt sugulaste keskel selleks.. aga muidugi olen hakkama saanud ning ei kurda.. lapse osas ei kurdakski üldse, kuna nii armast ja visa last annab soovida.
Lisaks sattusin ka kaks kuud peale sünnitust seksuaalse ärakasutamise ohvriks.. muidugi kuna ma taas ei julgenud rääkida sellest.. siis kõik need ongi kogunenud minusse.. ma ei saanud ka mehega rääkida, kuna ta lihtsalt ei viitsinud mind kuulata.. üleüldiselt ütles ta igakord mu jutu peale, et "ära torise" jne.. see tekitas omakorda päris suure viha tema vastu, sest kellega ma ikka räägin, kui mitte temaga.. kuna mina tema muresid ja rõõme olen alati kuulanud..
Hetkel on olukord aga selline, et ema ning isa mind ei salli.. seega pole kellegi poolde pöörduda.. ja kuna mees räägib töökohas peresisestest probleemidest.. siis mind mõnitati ükskord ta töökaaslaste poolt päris korralikult.. ta oli koos nendega.. ma helistasin talle, et küsida millal ta tuleb, sest ta pidi nad vaid koju ära viima, kui lõpuks oli seal kokku oma 5 tundi.. millest kolm tundi lihtsalt mõnitati mind.. ja ta lasi.. ta andis telefoni neile.. ja nad ainult lasid oma jura.. nad nautisid kõike seda, et ma ei saanud isegi koju.. kuna võti mehe käes.. aga mees tundub natuke toss, kuna laseb end ära kasutada mingite töökaaslaste (naiste) poolt.
igatahes on mu närvid läbi.. ja ma ei suuda enam.. liiga palju on juhtunud.. öeldakse küll, et minevik on minevik ja tuleb liikuda edasi, kuid ma ei suuda enne, kui olen saanud mingid vastused, jõudnud endas selguseni.. kui olen suutnud omaenda teatud vaimse poole taastada.. psüühika korda saada.
Juba ainuüksi lapse pärast tahaksin kõik minevikus olnu unustada.. korda end saada, sest hetkel on tema ainus, kes üldse mulle mingi mõtte annab.. minu ainus päikesekiir..
|
