Tere,
Kuidas lõpetada sõprussuhet nii, et see teeks võimalikult vähe haiget? Olen tundnud oma sõpra pea kaks aastat, kuid juba alguses tundsin, et ta tahab meievahelisest sõprusest rohkem kui mina. Probleem on selles, et mul on raske „ei“ öelda, kuna kardan inimestele pettumust valmistada ning seetõttu olin nõus temaga palju rohkem aega veetma, kui ma oleksin tahtnud. Nüüd on meie sõprus jõudnud staadiumini, mil ta peab mind oma parimaks sõbraks ja, nagu ta seda ise väitis, „olen ma tema jaoks nagu väike õde, keda peab kaitsma.“ Ka teeb ta vihjeid, et tahab minuga koos elada ja iga suvi reisimas käia. Tunnen end selles sõpruses lõksus ja süüdistan end, sest oleksin pidanud juba alguses hoidma distantsi. Ta teeb mulle pidevalt komplimente, räägib, kui väga ta mind armastab ja teeb mulle kingitusi, seepärast tunnen, et mul pole õigust talle haiget teha, kuna ta on minu vastu nii lahke. Seeläbi olen ma endale aga haiget teinud, tunnen end tema seltskonnas võltsina, tajun, et olen teinud mööndusi oma iseloomus temaga suheldes, kuna jällegi on mul hirm teistele pettumust valmistada ja väldin konflikti. Ma ei talu seda enam ja meeleheitlikult tahaksin suhet lõpetada, kui ma aga ütlen, et „ei, ma ei taha kokku saada“, on ta hästi kurb ja küsib: „Kas sa oled minust juba tüdinenud?“ Samuti ma tean, et tal on probleeme enesekindlusega ja ta on mulle kurtnud, et tal pole ühtegi tõelist südamesõpra, kuni ta mind kohtas, ning ta alatasa ütleb, kuidas ta ei vääri minusugust sõpra. Ma ei taha talle haiget teha ja tean, et olen süüdi, aga kardan, et kui ma talle mõista annaksin, et ma tahaksin rohkem hingamisruumi või isegi oleksin aus ja ütleksin, et ma ei taha tema sõber enam olla, oleks ta väga õnnetu. Mul on tunne, et mul ei ole õigust olla minaise ja et olen tema emotsioonide eest vastutav, ehkki tean, et see nii ei peaks olema. Olen hakanud temast viimaste nädalate jooksul eemale hoidma, nt olen telefoni välja lülitanud, vastan meilidele aeglasemini, ning ta on juba hakanud mõistma, et midagi on valesti. Kuidas ma edasi käitun? Ja kas ma teen üldse õige otsuse, et ma loobun teise sõprusest (sest tegelikult on ta ju hea sõber), ainuüksi seepärast, et tunnen ennast nurkasurutuna?
Sõprus on tõesti tähtis, inimesel on vaja enda ümber neid, keda ta saab usaldada, kellega on tore koos olla, kellega jagada oma elu ja tegemisi. Kuid suhetel on ikka omad reeglid – nende tehtud reeglid, kes suhtes on. Teie kirjeldatud reeglid tunduvad olevat sellised, et teie sõbral on justnagu rohkem õigusi kui teil. Pole siis ime, et tunnete ennast ahistatuna.
Kui see sõprus on teile tähtis, kuid lihtsalt reeglid ei sobi, siis võiks proovida reegleid muuta. Sellest, milliseid reegleid teie soovite, saate sõbrale teada anda. Mõelge kõigepealt läbi, mis on see, mida soovite öelda: mis teid kõige enam häirib, kuidas teie tahaksite, et teie suhe oleks. Kui sõbrale see ei sobi, saate omakorda teda kuulata: mis ei sobi, ja kuidas tema tahaks teha. Kui seesuguse avameelse jutuajamise käigus saate selgemaks, millised on kummagi ootused teie sõprusele ja mis on see, millega kumbki ei ole nõus leppima, on ühtlasi klaarim seegi, kas saate sõbrad edasi olla või mitte.
Ükskõik millise suhte (töökaaslased, sõbrad, lähisuhtepartnerid) üks suuremaid väärtusi on see, et igal suhtes olijal on õigus olla see, kes ta tegelikult on ja teadmine, et teda mõistetakse, et teda aktsepteeritakse sellisena, kes ta on. Igas suhtes on kummalgi poolel õigus jagatud ruumile (koos tegutsemine-otsustamine) oma isiklikule ruumile (privaatne aeg ja tegevused- otsustused). Ühe tehtud reeglid töötavad alati suhte kahjuks, sest isegi kui pealtnäha kõik korras on (teiegi olete vaikselt leppinud), seestpoolt suhe justkui aga tühjeneb ja lõpuks vajub kokku nagu tühi kott.
On vaja kannatlikkust ja ka sotsiaalseid oskusi (oskust kuulata, aru saada, kellel üldse on probleem, oskust teisele näidata, kust lähevad minu piirid jmt), et teisele selgitada enda vajadusi ja arusaamu. Samas on hädavajalik kuulata ära ka teine pool. Võib ka olla, et seesuguste siiraste arutelude käigus suudate luua uued reeglid ja teie sõprus säilib.
On ka võimalus, et pärast mõtete vahetust selgub, et ühiseid reegleid on võimatu luua, samal moel te jätkata aga ei soovi – nii võib ka juhtuda, et teie teed lähevad lahku. Tunnistate ka ise, et saate aru, et teie vastutate enda tunnete-mõtete eest, selle eest, mida ja kuidas neid väljendate, vastutate oma valikute eest. Te ei saa võtta vastutust selle eest, mida tunneb teie sõber – selle eest vastutab tema.
Inimene on loodud väärikaks olendiks. See on ka üks põhjus, miks me tahame suhetes võrdsust – kui seda ei ole, tunneme, et meie eneseväärikus saab kannatada. Tommy Hellsten on öelnud: kui sulle ei meeldi jalajäljed näol, ära lama põrandal. Nii et esimene asi on püsti tõusta. Ka enda ärapeitmine (ei vasta, venitan meilidega jms) ei aita teil oma väärikust taastada. Seda aitab teha aus, sirgjooneline suhtlemine sõbraga – ja see ausus ja sirgjoonelisus on ühtlasi märk, et peate ka temast lugu.
