Tere! Minu probleem on mul olnud pea 5 aastat. (Alates 13 aastast, siis kui algab poistel muutumine ja kuni nüüdseni 18 aastaseni). Pole eelnevalt osanud (ega tahtnud) oma probleemist kellegile rääkida, kuna sellele on päris raske täielikku lahendust leida.
Olen alati tundnud seksuaaltõmmet meeste vastu. Noor olles võib-olla pole sel veel suurt vahet, aga vanemaks saades asjad muutuvad. Siis soovid ikkagi lõpuks kedagi enda kõrvale (kuigi suudan ka täiesti üksinda elada). Aga arvan, et kogu ülejäänud elu üksinda elada ei ole ka just kõige parem ja õigem.
Probleem seisneb selles, et mul ei ole naiste vastu seksuaaltõmmet, vaid meeste vastu. Aga meestega ma ei tahaks elusees elada, koos olla jne (ühesõnaga, ma olen iseendaga vastuolus; sisemine konflikt). Seega küsimus: Kas seksuaalset orientatsiooni on võimalik muuta? Kui ei, siis tõenäooliselt pean ülejäänud elu ikkagi üksinda elama, kuna naiste vastu seksuaalset tõmmet ei ole ja meestega pole soovi olla.
Kui oleks võimalus seksaalset orientatsiooni muuta, siis tahtejõudu oleks mul piisavalt, et seda teha. Ainuke asi, et puudu on kas saab seda muuta ja teadmistest, kuidas seda muuta. Või hoopis peaksin sellega leppima, kes ma tegelikult olen?
Kõige parem olukord inimese jaoks on see, kui ta teab, kes ta on ja aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on. Nii et selge vastus teie viimasele küsimusele, mida endaga edasi teha, on: saada endaga paremini tuttavaks, mõista oma vajadusi ja püüda olla võimalikult selge ka teiste jaoks, et teisedki teist paremini aru saaksid. Tahtejõud on kindlasti elus vajalik ja oluline, ent seksuaalset orientatsiooni siiski tahtejõu abil muuta ei ole võimalik.
Õnneks ei ela me enam eelmise sajandi seitsmekümnendates, mil seksuaalne orientatsioon, mis erines heteroseksuaalsest, tembeldati haiguseks, isegi raskeks vaimseks hälbeks. Seksuaalse orientatsiooni küsimusi on palju uuritud ja kõige üldisem järeldus on, et seksuaalse orientatsiooni valikut mõjutab osaliselt geneetika, osaliselt kasvukeskkond. Ka Eestis räägitakse teistsugususest, olgu selleks siis rassilised, usulised või seksuaalsed küsimused, aina sallivamalt, kuigi loomulikult on rohkesti ka selliseid inimesi, kelle toleratsus erineva vastu on väga väike.
Kahjuks ei julge paljud noored inimesed hirmu tõttu, et neid ei mõisteta, rääkida olulistest asjadest, sh seksuaalsest sättumusest. Ma ei arva, et seda peaks kogu ilmale kuulutama, ent lähiringis, sõprade ja vanematega võiks olla loomulik rääkida kõigest tähtsast. Lähisuhted ju seda tähendavadki, et julgetakse olla lähedal ja lasta teisi lähedale, et räägitakse kõige tähtsamatel teemadel, kartmata hukkamõistu või hülgamist. Tasub seista selle eest, et sellised suhted oleksid teie elus olemas.
Inimesed, kes iseenda mitteaktsepteerimise hirmus püüavad näida kellegi teisena, elavad suure pinge all ja neil on suurem kalduvus teistest eradumiseks ja depressiooniks.
Kõige lihtsam viis elamiseks on jääda iseendaks, ja lubada seda teistelegi. Selline endast ja teisest lugupidav viis ütleks kui: mina olen selline, palun võtke mind sellisena, nagu olen ja kui te ei suuda mind võtta sellisena, nagu ma olen, siis on see teie õigus ja valik. Nn teistmoodi olek teiste seas nõuab mõistagi suuremat julgust, kuid mitte keegi ei saa meeldida kõigile. Kui teie ümber on piisavalt mõistvaid inimesi ja olete iseendaga rahujalal, peaks see olema hea eeldus elada just sellist elu, mis teie olemuse ja eluvaadetega kõige paremini sobib.
