Minu tütar on 11-aastane.Tal ei ole sõpru, enamus ajast veedab üksi kodus, arvuti taga.Kui küsin, et kas sul polegi kedagi, kellega suhelda või koos väljas käia, siis sulgub täiesti endasse.Ei räägi tundide kaupa ühtki sõna.Kui kõik psühholoogid ja nõustajad soovitavad lapsega suhelda, rääkida, siis kuidas rääkida lapsega, kes ei vasta ühtki sõna? Koolis läheb tal normaalselt, hinded on korras ja õpetaja väitel mingit kiusamist ega alavääristamist ei toimu. Mul on valus vaadata tema üksindust, kuid ma ei tea, mida teha.Loomult ongi selline laps, kes esimesena ühtki sammu ei astu, juttu ei alusta, passiivne. Kodus räägib mõnikord päeva jooksul paar lauset, enamus ajast istub oma toas kinnise ukse taga. Huvid puuduvad, trennis ei käi, lihtsalt konutab päevast päeva.Mis teda vaevab, ei teagi, sest teise inimese sisse ei näe, olgugi ta su oma laps. Psühholoogi juures me käinud pole, kas oleks sellest abi?
Tore, kui tütrel läheb koolis normaalselt ja hindedki on korras, te ei pea muretsema nn halbade sõprade, väljas hulkumise, hilise kojutulemise ja muu seesuguse pärast, mis väga sageli kuulub teismelise lapse vanemate ellu. Ent siiski – teile teeb muret lapse endassetõmbumine, kinnisus, üksildus, soovite last aidata, temast paremini aru saada.
Mõneti kuulub seesugune eraldumine, mida kirjeldate, ka lapse arengulise iseärasuse juurde. Teismeline on tihti suures segaduses: tal on raske aru saada nii iseendast kui ka teistest, maailm võib tunduda turvatu paik, kus pole kedagi, kes mõistaks, teised inimesed tunduvad olevat pigem vaenlased kui sõbrad, lapsele paistab, et on lausa ületamatult raske ennast teistele arusaadavaks teha. Selle kõige taustal on üksindusse tõmbumine üks viis selles keerukas olukorras toime tulla.
Ka arvuti on tihti teismelisele kui ventiil, sest selle masinaga on kerge toime tulla: ta täidab meie käsklusi ja soove, saab aru, mis me tahame, arvutimängudes saame luua oma maailma oma reeglitega, olla selle valitsejad. Reaalses elus on ikka vaja arvestada teistega, nende mõju ja reeglitega, seetõttu võib teismeline hakata eelistama arvutisuhtlust, ka veebi märgisüsteem hõlbustab seda (enda meeleolu või endaga toimuvat saab edasi anda mõne lingi, pildi, vigurnäoga – ei peagi pikalt rääkima ega selgitama).
Küsimus on selles, kuidas kodu ja vanemad saavad last sellest arenguetapist läbi aidata. Pakun mõned ideed, teadmata küll, mida olete juba ise proovinud ja mida mitte.
Ma ei oska aimata, kui jutukas te ise olete, kui avatult omi asju räägite. Suhe on mingis mõttes ikka peeglis, nii et vahel võib abi olla sellestki, kui püüda ise olla avatud ja rääkida õhtusöögilauas või muul sobival momendil nt enda päeva sündmustest: töö juures juhtus see, kohtasin kedagi ja me vestlesime sellest ja tollest, päeva jooksul mõtlesin ja tundsin seda ja seda... Seesugune avatus võiks lapsele olla märk, et endast, oma tunnetest, mõtetest, soovidest, unistustest rääkimine OK ja oma elude jagamine on tore asi. Kui laps teid kuulama nõustub, on seegi juba hea tulemus, ei maksa vastukaupa nõudma hakata: et kui mina räägin, siis pead sina ka rääkima! Vaikivat tütart võiks talle ruumi jätvalt ärgitada laadis: mulle on tähtis teada, mida sina sellest mõtled; huvitav, mida sinuvanused selle asja kohta arvavad, mis sina minu asemel oleksid teinud jms.
Üks põhjus, miks teismeline vaikib, on hirm saada hukka mõistetud. Meil vanematena võibki teismelise arvamust olla raske omaks võtta, kuid aktsepteerida on ikka võimalik. Kui laps saab kogemuse, et tema mõtteviis, arvamus, eelistus on mõistetav ja vanem võtab teda tõsiselt, siis võib juhtuda, et tema usaldus tasapisi kasvab. Hea suhe tähendab võrdseid partnereid. Andke oma lapsele oma käitumise kaudu sõnum, et võtate teda tõsiselt, aga see sõnum peab olema siiras. Passiivsus tekib tihti neil lastel, kes tunnevad, et neist midagi ei sõltu. Kui erinevates lahendust nõudvates olukordades ka last kaasata lahendusteid mõtlema, kasvab lapse eneseväärtustunne – seda eriti siis, kui ka lapse lahendus loosi läheb.
Igal inimesel on oma mure sees olles raske märgata teda ümbritsevate inimeste muresid. Seetõttu on teil hädavajalik lapsele selgitada oma olukorda. Öelge lapsele ausalt, kuidas teie ennast tunnete ja mida mõtlete, mille pärast muretsete, kui tajute tema vaikimist ja üksiolekut. Rääkige minakeeles: mina arvan, mõtlen, tunnen, soovin, eeldan... Sinakeel võib mõjuda süüdistavalt ja lapse isiklikku ruumi tungivalt. Abi võib olla ka sedasorti kuulamisest, kus püüate ise sõnastada seda, millest laps ei räägi, aga mida teie tema sees olemas arvate olevat. Nt: ma näen, et ma ei saa vastust, see paneb mind mõtlema sellele, et ehk on midagi, mida sa pelgad välja öelda. Või: mulle on oluline, mida sina sellest mõtled, aga paistab, et sa soovid selle enda teada jätta. Mis sa arvad, kas mina saaksin midagi teisiti teha, et me saaksime omavahel rääkida? Või: sinu vaikimine paneb mind juurdlema, mis minul on sinuga suheldes viltu läinud. Äkki saad mind ses osas aidata?
Oluline kõigi nende tegevuste juures on mitte avaldada survet ning mitte kiirustada, näidata oma muret, aga ka olemas olemist, valmidust mõista ja toetada.
Kui proovite aja jooksul eri viise, kuid probleem ei kao, võite mõistagi konsulteerida ka psühholoogiga.
