Tere, ma olen viimased neli kuud olnud väga emotsionaalselt sassis. Ma olen läbinud palju muutusid selle aasta jooksul. Alustades sellega, et ma kolisin uute linna ning sain endale uued sõbrad, Pidin elama sisse uute kooli, kust ma ei teadnud mitte kedagi.
Alguses oli kõik hästi- ma sain endale väga head sõbrad, kellega me olime koguaeg koos. Me käisime palju väljas jne. Nad muutsid mind palju. Umbes kuue kuu eest hakkasin ma ühe oma sõbrannaga rohkem koos aega veetma ning aja möödudes said meist väga head sõbrad. Meist said parimad sõbrad. Me olime päevast päeva koos. Kuna ma ei ela vanematega siis ta ööbis pidevalt minu juures ning mina tema juures. Me oleme väga sarnased. Nii käitumiselt kui ka iseloomult. Umbes viis kuud tagasi tundsin ma tema vastu midagi esimest korda. Me olime alati olnud väga lähedased, kuid see tundus kahtlane. Tal endal olid sellel ajal juba kalded naiste poole, kuid ma polnud kunagi selle peale mõelnud, et minul võiksid ka olla. Ma polnud kunagi arvanud, et mulle võiks hakkata ta sedamoodi meeldima. Ma olin temast alati palju hoolinud, kuid ma arvasin, et see tuli sellest, et me olime nii head sõbrad.
Ma olen leppinud sellega, et mulle meeldivad naissoost isikud ning kõik mu sõbrad teavad sellest. Enamus mu sõbrad on ise ka lesbid või bid. Aga ma ei ole, kellegile mitte kunagi rääkinud oma tunnetest oma parima sõbra vastu. Need tunded teevad mulle palju haiget ning tema teeb mulle palju haiget. Kuid ma leppisin selle kõigega, kuna ma ei taha tema head sõprust kaotada. Ma ei taha teda kaotada, sest ma arvan, et kui ta sellest teada saaks siis ta ei tahaks minuga enam suhelda.
Umbes neli kuud tagasi langesin ma tasapisi masendunud oleku poole. Ma nutan pidevalt. Iga päev, mõni päev ka terve päeva ja tavaliselt nutan ma end ka õhtuti magama. Ta küsib mu käest koguaeg, mis mul viga on, kuid ma ei saa talle vastata. Mul on väga raske olla õnnelik, isegi kui ma üritan. Viimastel nädalatel oleme me väga vähe koos aega veetnud ning ma igatsen teda veel rohkem. Mul on väga vähe sõpru, kuna mul on raske ennast kellegile avada ning ma kardan võõraste inimestega suhelda. Ning umbes pool aastat olen ma oma aega veetnud vaid temaga ning nüüd tunnen ma ennast nii üksikuna. Ma kardan, ma kaotan ta, kuna ta läheb nüüd ka uute kooli ning ma nii väga kardan, et ma ei näe teda enam ja, et ta lihtsalt leiab endale väga palju uusi sõpru ja unustab mu. Sest ta on just selline inimene, kellega kõik suhelda tahavad. Ta juskui tõmbab inimesi endale ligi ning ta meeldib kõigile. Mina ei ole selline inimene. Ma justkui ei kontrolliks enam oma elu. Kõik on koguaeg nii halvasti ning mul on sellest kõrini. Ma olin varem koguaeg nii õnnelik. Ma tahaksin jälle olla õnnelik, kuid iga kord, kui ma suudan natukene heas tujus olla juhtub midagi halba ning ma olen taas kurb ja nutan pidevalt.
Ma ei saa aru, mis mul viga on?
Ma oleksin väga tänulik, kui te oskaksite mind kuidagi moodi aidata.
Lähisuhted näevad ikka sarnased välja ja ootusedki on sarnased, olgu tegu milliste koosluste-paaridega tahes. Lähedussuhtelt ootame mõistmist ja usaldust, soovime jagada oma mõtteid ja tundeid, kogu oma elu ja kõike iseendast. Kaks inimest, olles omavahelises suhtes, tunnevad end harva päris ühtmoodi, olgu tegu õnnelike või keerukate aegadega. Kuid ilmne on see, et suhe ei ole võimalik, kui teine pool seda tõesti mitte mingil juhul ei soovi.
Vahel me siiski otsustame ennatlikult selle üle, et "mina tahan, aga tema ei taha". Inimestel on küll võimalik teisest aru saada ka kaudsete märkide põhjal: käitumine, ilme, liigutused jms annab meile rohkesti infot. Kuid väga olulistel teemadel tuleb siiski rääkida ja ennast kuuldavaks teha ning mitte langetada olulisi otsuseid vaid kaudse info põhjal.
Loomulikut on oma tunnetest, oma valust, oma kõige salajasematest soovidest-ootustest raske rääkida - ent mil moel siis teine inimene teist mõista saab, kui ei räägi? Suhtlemine ja lähisuhe eriti on ikka seotud riskidega. Kellelegi ei meeldi äratõugatud saada, kõik me soovime olla armastatud. On valiku küsimus, kas julgeme armastust küsida ka siis, kui vastus on aimamatu. Muidugi võib elada ka lootuses, et äkki ühel ilusal päeval... Aga kui seda ilusat päeva ei tule? Äkki läheb liialt palju päevi raisku? Ehk võiks siiski ka riskida, saada selgust, ja kui vastus ei ole see, mida oodati, siis eluga edasi minna, otsida oma armastust mujalt...?
Igaüks otsustab ise oma valikute üle, ja hea uudis on see, et keerukas olukorras inimene reeglina käitub oma parimate oskuste-teadmiste kohaselt. Nii ilmselt teiegi.
Kurbus vastamata armastuse pärast kuulub elu juurde, kui respekteerite oma tundeid, on nendega kergem toime tulla kui neid eitades ja alla surudes. Teadlikud otsused suurendavad kontrollitunnet. Mõelge, mis valikud teil on (vaikida, kurvastada, üksindusse peituda, abi otsida, uusi sõpru leida (miks mitte ka poiste seast), rääkida oma tunnetest ja mõtetest jne jne), kaaluge neid valikuid. Ei pea ju kiiresti otsustama. Kui ei tea, kuhupoole joosta, on targem paigal püsida. Vastused on teie enda sees olemas, kui vaid iseennast kuulama õpite.
Kui üksipäini tundub keeruline olukorraga toime tulla, võite pöörduda ka individuaalsesse nõustamisse.