Ma olen 15 a. ja ma kardan poistega suhteid .Kui ma olen seltskonnas koos poisiga ,siis ma ei karda nii palju ,aga kui me kahekesi jääme ,tuleb mul närv sisse ja tahaks minema minna.Alati kui ma kellegiga hakkan käima ,jätan ta viie või isegi varem maha .Mul on praegu üks suhe ja ma tõesti tahaks et see toimiks ,aga praegult ma kardan nagu ma olen seda alati teinud .Üks asi on veel see ,et kuidas ma oma vanematele ütlen ,et ma poistega käin ,minu jaoks oleks see ebameeldiv.
Suhete kartmine ja pelgamine, et äkki ma ei saa nendega hakkama, on paljude inimeste hirm, ja mitte vaid teismelise-eas. On palju, enamasti varasesse lapsepõlve jäävaid põhjusi, miks ühed inimesed on suhetes julgemad, teised aga aremad. Kindlasti on kasu iseendale mõtlemisest: miks ma olen just selline, kuidas on minu vanemad, minu sõbrad, minu ümbrus mind mõjutanud, kas ma meeldin sellisena endale või tahaksin midagi muuta.
15-aastaselt ongi paras aeg iseend ja maailma uurida. Iseenda ja maailma uurimine käib kindlasti ka teiste kaudu, sest me kõik vajame tagasisidet. Kui panna kokku iseenda pilt endast ja liita sellele see pilt, kuidas me tajume teisi end nägevat, siis nende kahe pildi põhjal võikski kujuneda piisavat tõele vastav pilt iseendast. See on ka üks põhjus, miks inimesel peaks olema selliseid lähisuhteid, kus julgetakse olla ausad ja avatud, kus saadakse teineteisele anda abistavat, arendavat ja muidugi ka toetavat tagasisidet.
Kui midagi kardetakse, siis on hea sellele hirmule mõelda nii konkreetselt kui võimalik. Mis on kartmise taga? Miks närv sisse tuleb? Miks tahaks ära minna? Miks ma kipun oma poissi maha jätma? Mis juhtub, kui kardan, aga ei lähe ära (ei jäta maha), proovin jääda rahulikuks, teen hariliku näo, püüan rääkida tavalist juttu? Selline veidikese jõu kasutamine enda vastu võib teinekord anda päris häid tulemusi.
Tähtis on see, mida inimene endale ütleb. Inimese elus on palju erinevaid olukordi, tähenduse neile annab ikka inimene ise. Ehk on võimalik endale oma sisekõnes öelda midagi seesugust: jah, ma olen praegu päris närvis, süda klopib ja kõhus on õõnes tunne, pagan, jah, mul on hirm, aga ma proovin selles olukorras toime tulla nii hästi kui võimalik. Samal ajal võiks püüda kontrollida oma hingamist: pikk sissehingamine ja aeglane väljahingamine mõjub alati rahustavalt.
Suhted vanematega võivad teismelistel välja näha väga erinevad. Kui suhted on usaldavad ja lähedased, siis räägitakse vastastikku avameelselt oma elust: oma mõtetest, tunnetest, kartustest. Mis teeb iseendast rääkimise nii ebameeldivaks? Mõni varasem kogemus? Või taas hirm? Ka selle ees, et äkki vanemad ei mõista, vaid mõistavad hukka? Ega hirmust muidu üle ei saa, kui sellest läbi ei lähe. Ehk on võimalik leida selline hetk, kus olete ema või isaga kahekesi, olete rahulikus meeleolus, on piisavalt aega... Sellised hetked on just sobivad usaldusliku jutuajamise alustamiseks. Võib ju ka olla, et saate vanematelt hoopis toetust ja mõistmist, ärakuulamist. Teinekord on abi sellestki, kui küsida, kuidas elasid teie vanemad sel ajal, kui nemad oli 15. Esimese sammu tegemine – hirmu ületamisel ükskõik millistes suhetes (vanematega, poistega) – on ikka raske, aga kui see on tehtud, on eneseusk kindlasti suurem ja see aitab edasi minna.
