Tere
Mul on viieteistaastane poeg ja viimasel ajal on tema käitumine hakanud mulle suurt muret tekitama. Ka koolist tulevad signaalid, et temaga on probleeme. Õppeedukus on tal hea, mitte päris viieline, aga tugev keskmine. Probleemid on aga mujal. Ta on juba väikesest saati kinnine ja morni iseloomuga, suhteliselt egoistlik. Ta ei ütelnud kaua aega r-tähte ja samuti märgas voodit kuni seitsmenda eluaastani. Praegu ei suhtle ta reaalis üldse oma eakaaslastega või siis minimaalselt, sõpru tal ei ole. Vahel harva muutub ta agressiivseks, läheb pisiasjade peale endast välja ja siis ta võib asju loopida või kallale tulla. Mõnikord , arvatavasti pingeolukorras teeb ta sundliigutusi või hakkab naerma ilma põhjuseta. Enamuse ajast on ta masendunud ja endasse tõmbunud ja paar korda on tema jutust läbi käinud surma teemad. Ka on ta väga egoistlik, teiste inimeste emotsioonid ja tunded talle korda ei lähe. Majanduslikult oleme kehval järjel ja tihti kuulen ta suust etteheiteid ja sõimu oma aadressil, kuna ei suuda talle võimaldada nii õelda kalleid firma riideid või tehnikat. Samas on positiivne see, et armastab lugeda, osaleb aineolümpiaadidel ja tal on laialdased teadmised humanitaaraladel.
Poja isast olen ma üle kümne aasta lahus , isa on eluheidik, kellest pole vaimset ega materiaalset tuge ja lapse vastu ei tunne ta mingit huvi. Kahjuks pole peres rohkem ühtegi täiskasvanud meest, vanaisa või onu kelle poole pöörduda. Kuidas mul oleks võimalik poega aidata? Arvatavasti peaksin temaga pöörduma psühhiaatri poole. Kas on vajalik võtta ka perearsti saatekiri ?
Kui poeg õpib hästi, osaleb aineolümpiaadidel, loeb palju, siis ilmselt on tegu intellektuaalselt hästi arenenud poisiga. Samas tundub, et emotsionaalse arenguga nii hästi ei ole. Kui kirjeldate poega kui kedagi, kes just nagu ei hooli, on ajuti agressiivne, siis jälle tundub masendununa, ei suhtle jms, siis on siin mõned viited depressioonile. Kurbus, ärevus, hirm ja viha loetakse selle haiguse juurde kuuluvaiks. Seega võiks psühhiaatriga konsulteerida küll, aga meeles pidada, et diagnoosi saab panna ainult arst, ja kui pojal on depressioon, siis on kindlasti vaja seda ka järjekindlalt ravida. Saatekirja psühhiaatrile vaja ei ole.
Depressioon on meeleoluhäire, mis kaasneb suurte pettumuste ja kaotustega. Poeg on teismeeas, ka see võib masendust suurendada, sest kõik on muutumises ja liikumises, poiss ei ole enam laps, aga pole veel ka täiskasvanu - uue iseendaga võib olla raske toime tulla. Kõik see võibki kaasa tuua nii pettumust kui ka kaotusevalu.
Teismeeas olija on sisuliselt arengulises kriisis, kriisi juurde kuulub nn vana mina kaotamine ja uue ülesehitamine. See ongi keerukas aeg, ja siin oleks vaja nii täiskasvanu kui ka omaealiste tuge.
Kuidas olla abistav, et pojal oleks sel keerukal ajajärgul lihtsam oma uut mina üles ehitada? Teie emana saate eelkõige lihtsalt kohal olla, poega kuulata ja toetada. Samas on oluline osata mitte survet avaldada, vaid vajadusel lihtsalt rääkida, mismoodi arvate teie. Eriarvamuste puhul võiks püüda kokkulepete poole, mitte kasutada jõudu. Usalduslik suhe emaga võiks olla pojale praeguses eluetapis suureks toeks. Kui seda praegu ei ole, siis saab seda tasapisi taastama-ülesehitama hakata, eelkõige selle abil, et näitate pojale oma soovi teda mõista (mitte hukka mõista ja moraali lugeda).
Kuid 15-aastasele on arenguliselt hädavajalik olla koos sõpradega, liituda omasuguste seltskondadega mitmesusgusteks ühisteks tegevusteks. Kui kuulate poega, saate ehk aru, mille taha on jäänud tema suhtlemine reaalsete sõpradega. Ehk on seda võimalik muuta.
Oluline on ka see, mil moel käitute teie, mõtlen üldisemalt. Kas on teil kombeks jagada pojaga oma mõtteid ja tundeid, rääkida päevasündmustest? On teil mingid traditsioonid, mida teete koos? Kui kumbki teist elab eraldi elu, kui teil puuduvad positiivse märgiga kokkupuutepunktid, siis loomulikult pinge kasvab. Rääkimine, oma elude-kogemuste jagamine aitab kindlasti pinget alandada, teineteise siiras kuulamine annab märku, et olen teise jaoks väärtuslik inimene.
