Tere! Olen äsja täiskasvanute ikka jõudnud neiu, kes tunneb, et ta lihtsalt ei jõua enam elada.
Pöördun Teie poole, kuna ei suuda enam ise oma muredele ja probleemidele lahendusi leida, need aga kasvavad ülepea ja tekitavad masendust.
Kõik sai alguse siis, kui juba väga pikka aega tagasi läksin poisist lahku. Ma ei oska sellest üle saada ning elust uuesti rõõmu tunda. Kuidas lasta inimesest lahti ning saada südamevalust üle?
Teiseks mureks on see, et ma ei suuda inimesi usaldada. Mul on vaja teada kõike nende kohta, nende sõprade ning nende tegemistest, alles siis saan natukene juba usaldada. See on väga halb omadus, kuna mul ei ole ju mingit õigust sorada inimeste eraeludes.
Kõige hullem on see, et ma ei suuda usaldada isegi oma kõige lähedamaid sõpru, keda ma läbi ja lõhki tean. Alati on mingi kartus, et äkki on mu mure liiga tobe või räägitakse edasi. Kuigi mõistusega ma tean, et seda ei juhtu. Kuidas saada üle oma hirmudest ja inimesi ilma eelarvamusteta usaldada?
Kolmandaks ja kõige hullemaks probleemiks pean seda, et olen hakanud juba iseennast kartma. Aastatega olen muutunud sisemiselt väga nõrgaks ja lausa tükkideks. Ma olen väga emotsionaalne ning lasen ennast palju ära kasutada. Tihti peale aga teevad kõik pisemadki asjad mulle väga palju haiget ja see võib mind endast välja ajada. Kui ma endast väljas olen, siis tihtipeale hakkan mõtlema sellele, kuidas oleks parem kui mind ei oleks. Ma ei taha lihtsalt enam elada. Ma tunnen, et mind ei väärtustada piisavalt ning ma pole piisavalt hea teiste jaoks ja see muserdab mind. Kuidas ma saaksin hakata kõigepealt väärtusama iseennast ja samuti uskuma ennast? Ning seejärel sõpru? Ja kuidas saada lahti kurjadest mõtetest, mis mõlguvad meeles, kui olen meeleheitel?
Lugedes Teie kirjeldust iseenda kohta jääb tunne, et suurim mure on endaga läbisaamine. Kui inimesel ei ole iseendaga enam hea olla tuleb tõepoolest abi otsida.
Teie kirjelduste põhjal võin öelda, et kindlasti peate pöörduma psühholoogi poole. Põhjus selleks on lihtne, kirjeldatud sümptomid viitavad depressioonile.
Mis on depressioon ja mis sellele viitab? Depressioon on meeleoluhäire, millega kaasneb kurvameelsus ja negatiivsed mõtted iseenda kohta. Just mõtted on need, mis mõjutavad teid kõige enam. Teie kirjast loen välja, et teie enesetunnet mõjutavad väga paljus järgmised mõtted- mind ei väärtustata piisavalt, ma ei ole piisavalt hea teiste jaoks. Sellised mõtted ei teki õhust. Nende juured võivad olla väga sügaval ja väga pika ajalooga. Kõige sagedamini saavad seda tüüpi mõtted alguse lapsepõlvest ja kodust. Enamasti põjustab seda lapsevanemate suhtumine lapsesse nt. peres laste omavaheline võrdlemine, pidev rahulolematus lapse suhtes, ülikõrged nõudmised lapsele, lahutuse või leina kogemus jne. Põhjuseid on palju ja kui eelpool kirjeldatud olukorrad on meid elus pikka aega saatnud on lõpptulemuseks depressioon täiskasvanueas.
Teie poolt kirjeldatud noormehest lahkuminek on enamasti depressiooni käivitaja ehk siis vanade kogemuste elluärataja.
Usalduskriis ja hirmud võivas samuti depressiooniga kaasas käia.
Kokkuvõttes võin öelda, et olete õigel teel. Alustada tuleb iseendaga sõbraks saamisest ja sealt edasi leiate juba tee sõprade juurde. Iseenda leidmine on üks keerulisemaid asju inimese elus, sellepärast tuleb pöörduda psühholoogi juurde, kes saab olla Teile teejuhiks.
