Elan kodus vanemate juures olen 19 aastane tüdruk ja käin kutsekoolis.Alates 14a olen ma töötanud suviti ja vabal ajal, viimasel ajal aga koguaeg vanemate firmas.. ema on oma kohustusi 50% võrra vähendanud ja mina selle osa täitnud.
Minu vanemad on väga erinevad inimesed..Nad ei saa omavahel läbi ja siis teevad igasuguseid lollusid ilma ühegi pereliikmega arvestades..Reisivad korda mööda igalpool ringi ,võtavad ette igasuguseid projekte millega kaasneb avalik tähelepanu(tihti halb) .Peavad ette teatamatta kodus pidusid ja üritusi, alles hiljuti avastas neist üks ,et talle ei meeldi enam Eestis, nüüd ta siis ootab ülemuse kõnet ,et saaks jooksu panna ja teine siis vastutasuks teeb kõikke ,et talle närvidele käija.
Kui nad on kohustatud koos kodus olema siis nad tavaliselt klatsivad kedagi või võtavad minu kallal.
Ma pole enam "muster" tütar.. ei õpi hästi jne... Kuna aga neil oli minuga omad plaanid ,et mina lähen kindlasti ülikooli ..siis nüüd kui ma olen andnud teada oma tõelisest huvist sellise eriala vastu mida ülikoolides ei õpetata siis nad koguaeg vihjavad mulle ,et koli minema.Olen neile koguaeg öelnud ,et antke raha ja ma kaon (minu vanemad on majanduslikult väga heal järjel) siis hakkab jutt ,et nad ehitasid end tühjalt kohalt ja miks nad nüüd peaks mind toetama(mis on jällegist vale,mu isa ema ostis talle apsoluutselt kõike).
See selleks..ise teavad, nende raha.
Aga ma ei saa aru miks nad niimoodi teevad, ma olen nagunii 15 aastat seda terrorit pidanud läbi elama ja nüüd nad räägivad ,et ma ei või isegi toas radikat tööle panna ,sest mina ei maksa ju arveid.Ma olen küll väga kaua töötanud aga kuna ma ei osanudki aimata ,et nad nüüd mind rahata ära tahavad saata siis mul pole midagi kõrvale pandud.
Mul on tõesti kahtlused ,et pean oma pikaajalise kallima maha jätma ja endale rikka mehe leidma ,et tänavale ei peaks jääma:S
Ja ausalt, kui nad ütlevad ,et neil on suva kust ma endale raha leian siis nii see on.
Ainuke asi mis neid huvitab on see mis neist arvatakse.
Ma ei kujuta ette mis edasi saab.
Teie kirja lugedes saan ma ühet poolt aru teie valust ja pettumusest. Vanemad ei toeta ega mõista ning nende käitumine ei paku teile stabiilsust ega turvatunnet. Teiselt poolt tahaksin ma õnne soovida, et olete jõudnud oma iseseisvumise ja täiskasvanuks saamis protsessis nii kaugele, et mõtlete väga tõsiselt oma vanematest lahtilaskmisele. Mõni jõuab selleni isegi aastakümneid hiljem. Eraldumine oma vanematest ei ole lihtne ei majanduslikult ega emotsionaalselt. Saan aru, et vanemate käitumine ja suhtumine tekitab teis ebaõigluse tunde ja seetõttu ei ole vanematest eraldumine hetkel pehme ja sujuv. Selleks, et iseseisvumine saaks võimalikuks, tekibki tihti tunne, et vanemad on ikka täiesti „valed“. Raskem olukord võib olla see, kui vanemad on nii „õiged“, et noor ei tahagi nendest lahti lasta ega saagi seetõttu oma elu elama hakata.
Ütlete kirjas, et te ei saa aru, miks nad sel viisil käituvad. Ja samas ütlete ka, et vanematel olid teiega omad plaanid ja nüüd on nad pettunud ning neid huvitab vaid see, mis teised neist arvavad. See võib olla põhjus, miks nad nii käituvad. Kui inimestel on iseendaga piisavalt keeruline toime tulla, siis tavaliselt ei jaksagi teiste inimeste seisukohalt asju vaadata. Mingil põhjusel ei suuda nad näha hetkel olukorda teie seisukohalt ega mõista teie tõelisi vajadusi ja unistusi. See teeb muidugi kurvaks, sest igaüks igatseks vanemaid, kes mõistavad ja hoolivad nii nagu me seda vajame. Paraku selgub tihti, et vanemad ei ole täiuslikud (nagu kõik inimesed) ega pruugi mõista meid.
See, mida teie teha saate, on esiteks kuulata jätkuvalt oma südant ja oma kirge, kuna see sisemine tõmme on teejuhiks teile oma elu ehitamisel. Kui teid tõmbab üks eriala ja vanematele meeldib teine, siis võib vanemaid kuulata, kui valiku teete teie, sest see on teie elu. Need on väga olulised sammud ja kui vanemad ei aktsepteeri neid samme, siis see võibki olla valus. Rõhutan siiski, et need on tähtsad valikud! Kurvem on, kui inimene teeb valikuid lähtudes vanemate heakskiidust ning näiteks alles neljakümnesena saab aru, et ei ole elanud nö oma elu. Siis võib olla pettumus veel suurem.
Teiseks soovitan ma rääkida vanematele jätkuvalt oma tegelikest soovidest ja vajadustest. Kui te ise võtate seisukoha, et ei kritiseeri nende käitumist ning räägite vaid enda eest, siis loob see vähemalt suurema võimaluse, et vanemad kuulavad ja mõistavad ühel päeval. Me ei saa kedagi teist muuta ja eriti mitte vanemaid . Kui üks pool suhtest juba kritiseerib, siis tekib ka teisel poolel soov end kaitsta ja kriitikaga rünnata. Ja kui üks pool püüab mõistab, siis tekib peagi ka teisel poolel soov mõista. Kui teil on jaksu, siis võite proovida ise sellega algust teha.
Te võite küll proovida oma vanemate käitumist mõista, see teeks teil endal olemise ehk kergemaks, kuid olulisem on siiski teil oma elu samm sammult ehitama hakata ning kuulata oma südant. Olete leidnud juba eriala, mis pakub teile tõelist huvi ja see on kindlasti üks olulistest sammudest oma elu suunas.